HIINA PÄEVIKUD, 3. osa | Shanghaisse Vanemuise ooperikoori vaatama. Sest kus seda siis veel näha...


HIINA PÄEVIKUD, 3. osa | Shanghaisse Vanemuise ooperikoori vaatama. Sest kus seda siis veel näha...
Öine järvFoto: Keiu Virro

Keiu käis Hiinas. Eksklusiivselt Reisijuhis avaldame tema salajased reisipäevikud.

3. päev:

Hommikuks on mitte just maailma kõige kepsakam loeng pealkirjaga „Chinese perspectives on the Origin and development of the Silk Roads.” Vanem härra, õppejõud, vabandab, et inglise keelega on nagu on ja asub Siiditee ajaloost rääkima. Meenutab, et „medieval“ tähendab Hiina kontekstis aega enne 1834 ehk enne Oopiumisõdu. Ehk et ei kattu teps mitte eurooplaste arusaamaga keskajast. Seejärel saame teada, et Siiditeed kui mõistet ajalooliselt väga ei eksisteeri. Et sellega olla 19. sajandil välja tulnud üks saksa düüd. Ja et Hiina varasemas kirjanduses pole sellisest mõistest midagi kuulda olnud.

20 minutit sellest, kuidas siiditee on hiinas uus kontseptsioon, 30 minutit…

…kell on 10:21 ja ma suudan mõelda peamiselt sellest, et esimene paus pidi ju 10:20 olema.

Selle pausi ajal teen ühtlasi kiiresti rongijaama poole minekut, sest pärast üsna põhjalike loakirjade ettenäitamist (nad peavad olema veendunud, et minuga on kõik hästi ja turvaline) olen saanud seminari korraldajatelt loa üheks õhtuks Shanghaisse putkata. Seal teeb nimelt Vanemuise ooperikoor viimaseid proove “Aida” produktsiooniga, mis tuleb välja koostöös Shanghai Suure Teatriga.

Seotud lood:

Kui ma siin seminari üle ilgungi, siis tahan, et ometi oleks selge üks asi — ma ei ilgu nende inimeste üle, kes meid siin aitavad. Inimesed on väga abivalmis ja soojad inimesed, kohati siiralt murelikud. Aga eks kogu see elu siin ongi selline veider kombinatsioon sellest, mida tohib, mida ei tohi ja mismoodi on asjad kogu tsensuuri jmt valguses harjumuspidiselt käima hakanud. Seda loogikat ei ole võimalik ühe külaskäigu ajal selgeks saada, mustvalge karikatuuri väljajoonistamine on väga suurte üldistuste hinnaga, nii et kirjeldan peamiselt lihtsalt seda, mida näen.

Teel taksoga rongijaama püüab juht mulle midagi selgitada. Ma ei saa aru. Ei saa aru ka siis, kui ta paneb sigareti põlema ja siis uuesti räägib. Huvitaval kombel ei hakka vestluse sisu end minu jaoks ilmutama isegi siis, kui taksojuht tuleb mõttele oma jutt mulle hieroglüüfides kirjutada. Õigupoolest saan hiljem muidugi aru, et see ei olegi nii jabur mõte — erinevaid dialekte ei pruugi inimesed tõesti mõista, ent sellisel juhul saavad nad tõesti just üldiselt kasutatavatest hieroglüüfidest aru. Lihtsalt mina ei saa.

Loe veel

Shanghais on mulle abiks eestlanna Anete, kellega plaanime peagi „Aida“ läbimängu vaatama minna. Ent enne seda ootab ees lõuna hotelli lähedal asuvas kohas, kus on menüüs soup-dumplingud. Teatris pääseme lava taha, kus härradele tehakse grimmi, daamid aga on veel suuremas osas linna peal, sest nemad teevad endale lavameigi peamiselt ise. Sest nad oskavad. Lainerikäsi ei värise. Suurem osa eesti lauljaid on mõnelt hiina kolleegilt palunud oma nime hieroglüüfidena kirjutatuna. Nende tegelike nimekujudega seal muidugi enam kuigi palju ühist ei ole, sest paljusid silpe lihtsalt ei eksisteeri, rääkimata näiteks r-tähest. Aga sellest kõigest, mis “Aida” läbimängu eel- ja järel toimus, kirjutasin põhjalikumalt Päevalehes. Kuulen, et paari päeva pärast on samasse tulemas ka Tartu Postimehe kolleeg Raimu Hanson. Oleks hää meelega tedagi siin kohanud, aga on nagu on. Eks ma pärast loen siis omakorda tema muljeid.

Läbimängu järel läheme ühes mõneliikmelise seltskonnaga, kus on ka kooriliikmeid, õhtust snäkki võtma. Ühest hotelli, natuke veel tööga seotud asju ja juba ma saangi kolmeks tunniks magama. Homme tagasi Nanjingi.

Jätkub…

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare