Gurmeereis Iisraeli - koššertoit pole košmaarne


Gurmeereis Iisraeli - koššertoit pole košmaarne
Iisraeli köökflickr.com

Iisraelis ärge hakake rääkima kiirest ja lihtsast õunaveinis hautatud angerjast ürdikreemi ja värske kurgiga või mahlasest hirvefileest peediorsoto, portveinikastme ja tüümianiaroomiga. Iisraelis ei tehta mingit lihtsat toitu. Seal tehakse koššer toitu.

Koššer on söögitegemise religioosne taust või paljudele tegelikult elustiil. Ehk selgitab asja ka ütlemine, et söök, mis ei ole hingele hea, ei ole ka kehale hea.
Kaelkirjak vs karu
Et siga pole koššer (heebria keeles kõlblik), teab iga laps. Aga miks pole seda näiteks karu – aga kaelkirjak jällegi on - on juba teadus omaette.
Koššerloom peab olema sõraline ja mäletseja. Nii et vaene karu ei saa ühtegi punkti kirja.
Aga ega kõik sõralised ja mäletsejad peale surma (mis ei tohi olla loomulik – aga ka mitte kuuli läbi) veel kohe koššertoidu valmistamiseks ei sobi – loom peab olema tapetud õigel moel ja osade versioonide kohaselt peab rabi veel sõnad peale lugema ka.
Ja kõige tähtsam on muidugi see, et liha ja piimatooted mitte mingil juhul kokku ei puutuks – kui tahate juuti hirmutada, näidake talle McDonaldsi juustuburgerit.

Ja siis, kui on õige lihuniku juurest leitud õige liha ja sellega ühes ruumis viibides isegi mitte mõeldud piimale, valitud välja õiged koššerveinid, tuleb välja, et see kõik on olnud asjata. Sest, vaadake, kui te olete taldrikult, millele vaevaga valmistatud praad maandub, varem näiteks juustu söönud, ei ole taldrik enam koššer ja sellele asetatud lihatüki söömine täiesti keelatud.

Seotud lood:

Kohv sojapiimaga

Iisraelis reisides ei pea oma pead selle kõigega küll ise kogu aeg vaevama. Aga kui leiate end küllusliku õhtusöögi lõpetuseks café latte või cappuccino asemel sojapiimaga kohvi luristamas, tekib motivatsioon endale selgeks teha, kuidas selliseid õnnetusi edaspidi vältida.
Samas pole näiteks vähimatki põhjust karta, et mõni jaapani restoran – ja neid on palju ja väga häid - sojapiimaga üllataks. Aga Lähis-Ida toite, mille pärast Iisraeli tegelikult sööma sõita tasub, nende menüüs jällegi ei ole.

Loe veel

Ei ole ükski ükski maa

Koššer toit on kuulus küll ka väljaspool Iisraeli, kui uudiskünnise ületavad ikkagi pigem nende segased suhted palestiinlastega. Mõned Palestiina aladel asuvad gurmee-mekad, näiteks Betlemm, on Iisraeli kodanikele täiesti suletud - kõik teised maailma rahvad võivad siiski vabalt ringi liikuda ja mõistagi ka süüa, igasugustele reeglitele mõtlemata.
Palestiinlaste restoranid ongi ülimalt populaarsed, neisse jõudmine on mitte-juudile Iisraelis tõeline puhkus.

Hardcore hummuse-sõltlaste urgas

Mõningane eeltöö tuleks siiski ka nende puhul kasuks, ehkki toidud, näiteks absoluutselt kõigi Lähis-Ida rahvaste suurim kirg hummus, võivad tihti isegi samad olla. Tel Avivi parimat hummust, esmapilgul söögikõlbmatuna näivat helebeeži ollust, saab täiesti kindlasti Abu Hassanis, millel on praeguseks linnas juba kolm söögikohta, mille ukse taga hummuse-sõltlased pidevalt tunglevad.

Jõudsime ühte neist ülistatud kohtadest palaval pealelõunal, pikast jalutuskäigust ja juba mitu päeva kestnud tervislikust koššer-elust peaaegu kokku kukkumas.
Vaba lauda pidi, mõistagi, ootama.
“Mitu hummust teile?” uuris välimuselt islamiterrroristi profiilile igati vastav peremees sissejuhatuseks konkreetselt.

“Kas menüüd ei oleks võimalik saada?” küsis üks reisikaaslane ilmselt kogu oma julgust kokku võttes.
Peremees sattus sellisest soovist ilmselgelt segadusse, kuid ärimehena lahendas olukorra säravalt – hakkas järjest lauale kandma roogi, mida tema kokad valmistada oskasid.
Pilk mõne reisikaaslase silmis oli…Ühel mu trennikaaslasel oli kunagi koer nimega Murra. Must ja koletu elukas, kelle kõrval Baskerville’ide koer ikka süütu kutsikas. Kui ta Pärnu rannapargis meie käest lahti tõmbas – mida ikka juhtus – ja me „Murra! Murra!“ röökides talle järgi tormasime, peegeldus rahulikult jalutanud inimeste silmist abitus ja hirm kõige järgneva ees. Pilk mõne reisikaaslase silmis meie lauale saabuvaid roogi vaadates oli midagi sarnast.

Nad söövad seda tõesti

Lauale jõudev toit nägi apetiitne välja - juhul, kui jumaldate kõiki määrdunud pruuni erinevaid toone – ning selle kõrvale serveeritud toores sibul oli kahtlemata otsast lõpuni täis vitamiine.
Abu Hassan pole ka päris selline koht, kus omanikku ja tema sõpru solvata söandaks.
Esimene tükk pruunika oapasta ful mudammasi sisse kastetud pitaleiba rändas suhu ettevaatlikult…Hetk hiljem nooliti leivatükiga taldrikutelt viimaseid riismeid ja kiiremad kohanejad asusid kalkuleerima, kas lögarestorani avamine tooks ka Eestis sellise populaarsuse ja kui kiiresti see ennast ära tasuda võiks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare