GRUUSIA | Natuke nagu kasiinoparadiis brändipurskkaevuga, aga õnneks midagi hoopis muud

 (4)
GRUUSIA | Natuke nagu kasiinoparadiis brändipurskkaevuga, aga õnneks midagi hoopis muud
Bathumi ööselPanthermedia / Scanpix

Bathumi sobib ideaalselt puhkuseks neile, kes tahaksid rannas vedeleda ja soojas meres hulpida, aga odav vein, Gruusia köök ning malet mängivad vanamehed ja hüüatused „Oo, Pribaltika!” tõmbavad ka. Lugu ilmus Eesti Päevalehe laupäevalisas LP ja avaldame selle nüüd ka Reisijuhis.

„See on nagu Ida-Euroopa Dubai!” kõlab korduvalt nii mu reisikaaslaste kui ka teiste juhuslikult kohatud inimeste suust. „Musta mere Las Vegas,” on teine Gruusia kuurortlinna Bathumi neoontulede valgusest tärganud võrdlus.

Ilmselt leiavad Bathumist üht-teist ka need, keda paeluvad Las Vegas ja Dubai, aga oluliselt mõnusam on siiski see, mis Ida-Euroopa ja Musta merega seostub — Gruusia, grusiinid ja kõik, mis nendega kaasneb. Suurlinnade vuhvelversiooni või alles munast koorunud ja esimesi samme tegevat city’t meenutav on Bathumis samuti olemas. Mööda Musta mere kallast kulgevat rannapromenaadi ääristavad tuntud hotellikettide siltidega hooned, palmipuid valgustavad öösiti värvilised tuled, basseinides hüplevad muusika saatel veejoad, linna kohal kõrguvad uhiuued tornid ja veelgi uuemaid ehitavad kraanad ning turismimajanduse alustalad — kasiinod — on täis hasartmängude küüsis moslemeid nii Türgist kui ka Saudi Araabiast.

Surmapõlguritest lehmad

Bathumisse jõudmine nõuab kannatlikkust — kas suudad endale broneerida lennukipiletid nii, et sõidad Thbilisist või näiteks Istanbulist sinna imekiiresti ja üsna mugavalt, või loksud teel tunde. Kui aega on rohkem, saab tee muidugi meeldivateks osadeks jagada ja Gruusiaga põhjalikumalt tutvuda.

Seotud lood:

Kohale saab nii bussi kui ka rongiga ja tuleb arvestada, et aega kulub ligi neljasaja sõidukilomeetri läbimisele omajagu. Meie viieliikmeline reisiseltskond näiteks läks turismiameti külaliste kombel nagu poputatavad pursuid muiste auto ja autojuhiga, kuid ega alla seitsme tunni kindlasti kulunud.

Vahepeal võib teha jalasirutuspause bensiinijaamapoodides, kust saab ööpäev ringi vabalt valitud suurusega taaras veini osta, või teeäärsete kaubitsejate juures, kus saab imetleda kohalikku keraamikat, millel kujutatud motiivide seast ei puudu kindlasti mõni stalinivunts. Ikkagi Gruusia poiss. Lust ja lillepidu see sõit just ei ole, aga maastikud vahelduvad, Gruusia surmapõlguritest lehmad tuterdavad külavaheteedel ning tee äärest ostetav kuum värske hatšapuri, see täidisega saialine, kosutab.

Loe veel

Bathumi subtroopiline kliima ja selle mõjul vohav loodus meelitab tegelikult iga ilmaga. Septembri lõpus, mil mina kohale jõuan, saab näiteks öösel Mustas meres ujuda. Iseenesest tundubki septembri lõpp päris mõnus külastusaeg — põhiline turistimass on läinud, kõik viimaste vaprate päralt. Mina jõuan sinna sellisel ajal küll Adžaaria piirkonna turismiameti küllakutse tõttu. See tähendab eriti mugavat reisi, kus ajakirjanikule püütakse näidata kõike, mis võiks kaasmaalasigi Bathumisse meelitada.

Kui mainisin sõpradele-tuttavatele, et lähen Bathumisse, tärkas nii mõneski neist magus veinist ja soolasest mereveest kleepuv nostalgia, mille peale hakkasid voolama meenutused nõukogudeaegsest kuurordikülastusest. Kaheksakümnendate lõpus sai piirkonnas aga võimule Aslan Abašidze, keda meenutatakse karmikäelise maffiapealikuna, kelle valitsusajal oli Bathumi üks korrumpeerunud urgas, või hoopis Adžaaria piirkonna jõukuse tagajana.

Saakašvili kultus

Abašidzel oli oma majandus, oma piiripunktid, oma armee ja Bathumis resideeriva Vene sõjaväe toetus. Ka seal oleks võinud sõjaks minna. Alles rooside revolutsiooni järel jäi Abašidze klann võimust ilma, õigemini härra põgenes Moskvasse. 2007. aastal kadus sealt ka Vene sõjavägi — enne tähtaega, lubatud oli jääda veidi kauemaks. Pärast 2008. aasta Vene-Gruusia sõda, millega peale Lõuna-Osseetia jäädi ilma ka Abhaasia sadamatest ja kuurortidest, hakkas Saakašvili Bathumit aga hooga arendama.

„Saakašvilita ei oleks siin midagi,” kinnitavad paljud kohalikud. Ehkki praegu on tegu mehega, kes on juba ka Ukrainas pärast mõningast Odessa kuberneri kohal tegutsemist paariastaatuse saanud, armastavad Bathumis teda endiselt paljud.

Mööda Musta mere kallast vonkleb Bathumis palju sellist, mis rajatud Saakašvili ajal ja temaga seoses. Osa rajatust on praeguseks tühi ja mahajäetud, üht-teist pole kunagi käiku lastud ja muist ei jõudnud valmimagi hakata.

Öösel püüab pilke Tähestiku torn, spiraalse ilmega karkass, millel valgustatud kõik Gruusia tähestiku tähed. Tähestik on siin ilmselge uhkuse asi — ikkagi väike riik ja keel, mil on täiesti unikaalne tähestik. Seega väärib eraldi torni! Valmisid nii torn, seda ümbritsev väljak kui ka väljaku teises servas pilku püüdev hiiglaslik liikuv armastajate kuju taas kord Saakašvili päevil.

Ahjaa, küllusemaa Gruusia juurde käib veel torn, kust ajalt purskavat kraanist puhast alkoholi, tšatšat. Millal täpselt, on ebaselge. „Kord aastas!” kinnitab üks kohalik. „Iga päev kümme minutit!” teatab teine. Olgu kuidas on, tegu on Bathumi linnavalitsuse mõttevälgatusega, mille teostamiseks kulutati väidetavalt pool miljonit dollarit. Tšatšapurskkaev! Milline mõte!

Keset linna särab veel Saakašvili torniks kutsutav valge kuldse tipuga ehitis, mille otsas seisab omakorda ilmaratas, muidugi kuldne. Sinna pole tänini keegi sisse kolinud — pidi tulema tehnikaülikool, kuid ehitus jäi lihtsalt seisma. Kohalikud elavad aga nii hiiglaslikes pidevalt juurde ehitatavates kortermajades kui ka veidi kaootiliselt tänavatele pillutatud mitmekorruselistes eramutes.

Oo, eestlased!

Tõelise Musta mere kuurordina näitab Bathumi külastajatele ka delfiine, kusjuures sealne oligi esimene delfinaarium kogu Nõukogude Liidus. Ühtegi delfinaariumisse pole ma oma elus varem sattunud, ausalt öeldes olen kõiki metsloomade etteasteid pigem peljanud ja seegi šõu tekitas nukrust, et sellised loomad peavad vangistuses elama ja trikke tegema. Küll aga paistsid nad olevat oma dresseerijatega heades suhetes ja lustlikud, ehk on neil tegelikult siiski hea… Kohalikud kinnitavad, et delfiine näeb mõnikord ka linna lähistel varjulistes lahesoppides oluliselt rahulikumat delfiinielu elamas.

Merest veidi eemal peidavad Bathumi tänavad endas mõnusaid baare ja söögikohti ning palju sõbralikke kohtumisi. Linnast mitte kuigi kaugel võib aga jalutada tiheda subtroopilise rohelusega kaetud mägedel, kusjuures neile avaneb väga hea vaade ka selili Mustas meres hulpijale.

Rannaga on nii, et seda katvad meres siledaks lihvitud kivid olevat talla all nagu mõnus massaaž ja mingeid plätusid polevat vajagi. Vähemalt nii väitis mulle mitu promenaadil kohatud kohalikku. Seda ärge muidugi uskuge, ei ole see kividel patseerimine mingi lust. Massaaži saab, ent Poseidon pole oma tööd ikka nii põhjalikult ka teinud, et kõik rannakivid siledad oleksid. Lamada on neil aga hea ja eriti mõnusaks teeb selle asjaolu, et rannapäeval jõuavad sinuni ise nii kuumad hatšapurid, keedetud mais kui ka puuviljad — usinad kaubitsejad, peamiselt vanadaamid, veedavad päevi vaiksetel sammudel rannajoont mõõtes.

Kivisillutisega promenaadi kõrval asuvad lopsakad pargid, täis kõikvõimalikke meil vaid lillepotis hakkama saavaid taimi, purskkaeve ja mõnes kohas isegi paabulinde. Ikkagi esinduspromenaad. Väikestes paviljonides näeb alati muhedaid maletavaid vanamehi. Kui kuskile pikemalt töllerdama jääd, tuleb kindlasti keegi juttu tegema ja saad kinnitust sellele, et grusiinid pole Eestit unustanud.

„Oo, eestlased!” on päris sage hüüatus. Sellele võib järgneda kas või monoloog sellest, kui hiilgavaid filmirolle tegi omal ajal Jüri Järvet. Mart Laarigi pole unustatud. Lugematu hulk kordi võib väga kiiresti sattuda vestlustesse, mille sisuks Venemaa ülekohus vähemate naabrite vastu. Või siis see, kuidas elu Gruusias on palju parem kui Bathumist mitte kuigi kaugel asuvas Türgis.

„Tead ikka, et nad on siinsamas vast paarikümne kilomeetri kaugusel, aga neil on isegi toit kehvem kui meil!” teatab üks vestluskaaslane. Jutt on muidugi türklastest. Veel üks kindel asi: Gruusias viibides saad kähku teada, et siin on kõik maailma parim. Ja ega sa vastu vaielda tahagi, hõrgutised, vein ja külalislahkus teevad oma töö. Eriti kiiresti võib uusi sõpru leida siis, kui saab kuskile maha istuda.

„Alles kümme aastat tagasi ei julgenud me öösel rannas käia, kõik varastati paljaks,” ütleb kohalik, kellega nõjatume ühes rannaäärses söögikohas öösel rõduservale ja vaatame valgustatud linna, mille taga mustavad mäed. Õhk on soe ja niiske, Must meri kohab ja rannal istuvad väikesed lõbusad seltskonnad.

„Teil on ikka kõik korras?” küsib mult sealsamas järjekordne grusiin, kellega vestlema jään, vast kolmekümnendate keskpaigas olev mees. Küsimus ei tähenda, et tuntaks muret minu tervise pärast, mõeldakse ikka Venemaa tegemisi.

„On ikka, keegi pole sisse tunginud,” kinnitan.

„Nojaa, siin nad muudkui nihutavad seda piiri…”

Sellised vestlused lähevad kergelt väga emotsionaalseks, nii mõnigi kord läigatab vestluskaaslase silmanurgas midagi, olgu ta mees või naine. Järgmisel hetkel jõutakse muidugi taas rõõmsate toostideni sõpruse, ilu, armastuse ja mille kõige terviseks veel. „Me võiksime ka sellest midagi õppida,” sõnab üks eestlasest reisikaaslane, „nad oskavad üksteisele palju rohkem ilusasti öelda.” 

Ajakirjaniku reisi toetas Gruusia turismiamet.

Allikas: Laupäevaleht LP

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare