Dia de Muertos on kahepäevane rõõmus ja värvikirev pidu, kuhu on oodatud kõik - isegi surnud.
Mehhiko surnute päev on sürreaalne festival, milles ühinevad asteekide ja sellele eelnenud indiaanikultuuride jooned katoliikliku traditsiooniga. See on iga-aastane traditsioon, nii et oma Mehhiko reisi tasub planeerida novembri esimesele nädalale, et sellest osa saada!
See püha on rõõmus elavate ja surnute kohtumine. Surnute hinged ei too endaga kaasa hirmu ega laibalehka, and toovad põhjuse pidutseda!

Surnute pühadeks valmistatakse erinevatest materjalist pealuusid, luukeresid, varutakse sületäite kaupa hulgal lilli ning arvukalt küünlaid. Kõige olulisem on kollakasoranzi cempasuchitlia ehk surnute lille tarvitamine.
Kujude ja pealuude valmistamisel kasutatakse usinasti ka nisujahu ja suhkrut, et dekoratsioonid pärast nahka panna! Kaks päeva enne 1. novembrit hakkavad naised valmistama toitu, mis asetatakse ohvriks altarile. Külades tehakse samal ajal surnuaial matmispaigad korda. Peo ajal pannakse haudadele ohver.

Traditsioone austavates piirkondades eeldavad pühad korralikke sääste. Samas aga püütakse ikkagi toidulaud täita oma põllu- ja aiasaadustega, kes tequilat kodus ei tee, peab selle juurde ostma.
Pidu algab tegelikult juba 31. oktoobril väikeste surnud laste hingede saabumisega ning kulmineerub päev hiljem, kui jõuavad täiskasvanute hinged.
Teisel novembrikuu päeval, ehk siis täna, viiakse surnuaiale ohver ja veedetakse seal aega pere ja hingedega, tavaliselt ikka pool päeva. Sündmus kujuneb sotsiaalseks kohtumiseks, kus vahetatakse uudiseid naabritega ja meeste seltskonnas maitstakse öötundidel muidugi ka tequilat.