Fotograaf Silvia Pärmann on aastaid igal võimalusel mööda maailma ringi sõitnud ja enamuse ajast pildistanud inimesi, kellega tee teda kokku on viinud. Ta on huvitatud sellest, kuidas inimesed leiavad oma elule mõtte ja võimaluse olla õnnelik ka siis, kui nende kodumaaks on riik, mida on raske pidada demokraatlikuks, rikkaks või piisavalt oma kodanike eest hoolivaks.
Küsimusele, mis selle loo fotodel portreteeritud naisi nii säravalt õnnelikuks või lõputult hoolivaks teeb, et nad suudavad helgemaks muuta kogu maailma, ei ole ühte vastust. Neid vastuseid on sama palju kui neid naisi, hoidke neid!

Kaplinna külje all asuv Khayelitsha on põhimõtteliselt slumm – suur osa sellest koosneb käepärastest ehitusmaterjalidest kokku klopsitud putkadest. Selle isetekkelise asumi korrektne nimetus on informal settlement ja seal ootavad elujärje paranemist nii Lõuna-Aafrika Vabariigist kui ka naaberriikidest kokku voolanud inimesed. Neil on elekter, ent sellega ka asi piirdub.

Ilus võib olla iga riigikorraga! Palestiinat külastavate turistide lemmikpaikades Bethlehemas, Jerichos ja Ramallahs on elu kohati isegi kadestamisväärselt meeldiv ja soodne.

Rahima elab Lukomiris, mis näeb välja, nagu oleks kogu küla keskajast ajamasinaga kohale lennutatud .Oleks Lukomir Šveitsis, oleks selle sajandeid vanades kivimajades ammu butiikhotellid ja gurmeerestoranid; lammastel oleks küljes nende pulssi mõõtvad andurid, mis hundi lähenemisest põhjustatud ärevushoost karjusele signaali saadavad; mööda tänavaid vuraks elektriautod ja mäenõlvadel vuhiseks Swarovski kristallidega tikitud suusajopedes oligarhid. Aga Lukomir on Hertsegoviinas, mis tähendab, et seal on üks kõrts, mitte ühtegi hotelli, lambaid kaitseb allah, tänaval longivad paar lehma ja üks haige jalaga koer ning talvel eksib sinna vaid mõni hull suusamatkaja.

Haenyeo, sõna sõnalt tõlginuna merenaine, on Jeju ja selle ümbruse saarte naine-kalur, kes üsna napi sukeldumisvarustusega püüab mereande. Raskete töötundide kõrval on vanaemade-merineitsite päevas siiski ka hulk rõõmu. Näiteks sel hetkel, kui tööpäev on läbi, on veel jaksu istuda rattale ja koju kihutades mõelda sellele, et oma palga eest on ehitatud maja ja saadetud kõik lapsed ülikooli.

Möödunud aasta aprillis ägenes Mägi-Karabahhis neljaks päevaks see, millest poliitikaeksperdid räägivad kui “madala intensiivsusega sõjast”. Kui keegi perest on juba hukkunud, et tundu intensiivsus kuigi madal ja abi pole küsida mujalt kui jumalalt.  Aga jumal ei aita...

Myanmar: Twee Twee oli üheksane, kui ta oma näotätoveeringu sai. Selle tegi talle ema, samal ajal kui vanaema teda jõuga kinni hoidis, et tüdruk valu pärast minema ei jookseks. See võttis aega kaks päeva ja valutas veel kolm nädalat hiljemgi. Praegu on Twee Twee 76aastane ja mäletab nendest kahest päevast ikka veel iga minutit.

Põhja-Vietnami mägikülades elavad rahvad võivad küll ebareaalselt kaunid välja näha ning kanda küll muinasjutulisi nimesid – näiteks punased daod ja lillehmongid -, kuid sellegipoolest ei jäta vaid naiste kanda olev argipäev  antiutoopia muljet. Narkootikumid ja alkohol hoiavad mehed eemal nii põllu- kui majapidamistöödest. Ent tehtud saavad need ikkagi.

Iraani kõrbelinnas Yazdis  „õitses” elu viimati ikkagi siiditee kõrgaegadel - ja ka siis mitte sõna otseses tähenduses – ja alati on rohkem tulnud muretseda veepuuduse ja liivatormide rohkuse kui parasjagu valitseva võimu pärast.

Iga Euroopast Keeniasse kolinud inimene Diani rannas, keda kohtasin Diani rannas, armastas seda randa. Kogu elu, neli aastat, teist talve. Aga nad kõik hoidsid kusagil võimalust, või vähemalt unistust võimalusest, Diani elust välja astuda. Seal sündinud inimeste jaoks ei ole see nii lihtne ära minna, kui kuritegevus, tööpuudus või Somaalia terroristid peaks liiga kurnavaks muutuma.

Ent Bai rahva külades Yunnani provintsis Erhai järve ääres on kõik ikkagi leebem ja avatum kui Hiina suurlinnades: inimesed, politseinikud, vihm, päike, hääled, tempo, naeratused.