Eestis on omand 20. sajandi jooksul korduvalt käinud käest kätte, eraisikult riigile ja vastupidi. Selle tulemusena on kiire ja segase aja tõttu paljud hooned unarusse jäänud või unustatud, muutes meie riigi mahajäetud paikade otsijatele magusaks saagiks. Viimase 100 aasta jooksul on kunagisest Eesti mõisate arvust, mis küündis üle tuhande, alles jäänud vaid vähem kui kolmandik. Loomadest ja inimestest tühjad kolhoosihooned meenutavad iga mõnekümne kilomeetri tagant kuldset kommunismi, hüljatud tööstushooned on muudetud paintballi-areenideks, kunstipärasteks restoranideks või lihtsalt jäetud oma lõplikku saatust ootama.

Tihtipeale piirdub nende kohtade valve vaid hoiatussildi ja talupojamõistusega. Eestis puudub läänelik kõigele barrikaadide ümber toppimine ja „Ära proovi seda kodus!“ meenutamine – oleme pigem „Tee, mis tahad, aga ära ole loll!“ tüüpi riik. Pea iga eestlane on üles kasvanud turnides lagunevates tehastes, seega kohalikele pakuvad need paigad pigem nostalgiat ja on vaid veidi kõhedust tekitavad.

1. Viivikonna

Foto: Traveller Tours

Viivikonna on ilmselt Eesti kõige kuulsam kummituslinn. Kunagisest mitmetuhandelisest kaevanduslinnast on jäänud järgi umbes 90 püsielanikku. Polegi täpselt teada, kui palju inimesi seal tippajal elas, kuid nüüdseks on järele jäänud peamiselt aastakümneid paiksed olnud pensionäride pered ja mõned hulkuvad kassid.

Viivikonna stalinistlikud hooned ehitasid kunagi saksa sõjavangid, keda rakendati ehituses ka mujal Eestis. Linn valmis 1955. aastaks, kuid selle allakäik algas juba kaks kümnendit hiljem, kui sealne kaevandus 1974. aastal suleti. Inimesed asusid õnne, tööd ja kodu mujalt otsima.

Viivikonna kaotas oma staatuse omavalitsusüksusena 1993. aastal ja 2000ndate alguses hirmutati mitmed kohalikud minema elektri ja vee kinnikeeramisega. Need, kes alles jäid, muutusid veele ja elektrile alternatiivide otsimisel väga leidlikuks. Samuti tõi suur mahajäetud hoonete arv kaasa uue põneva hobi – tühjadest majadest metalli kogumise ja müümise.