Üllatus oli suur, kui astusin meie Thbilisi väikese hotelli söögituppa, kus hommikueinet serveeriti. Tavalise igava hotellisöökla asemel ootas ees tsariaegne raske ja tumeda mööbliga ruum. Imposantne söögilaud oleks olnud uhkuseks iga endast lugupidava mõisa söögitoale. Hotelli luksuslikumat sviiti aga ilustas valge Stainwaysi klaver ja müüritud kivist kaminapealset kaunistasid vanaaegsete kuldraamidega pildid, iidsed kellad ja härjasarvest veinipeeker vaskjalal. Ühe hotelli jaos kahtlemata imposantne ja üllatav sisustus!

Reisi eemärk oli Gruusia loodeosas asuv Svanethi – igivana kultuuriga isoleeritud ala Suur-Kaukasuse jalamil. Öine rong Thbilisist Zugdidisse oli jäänuk nõukogude ajast oma roppude haisvate tualettide ja täiesti olematu teenindusega. Tee bussiga Mestiasse, meie reisi alguspunkti, kulges aga mööda tohutult käänulisi mägiteid. Ühel pool oli kuristik, teisel pool aga kaljud, kust iga hetk võis kivimürakaid alla teele veereda.

Mestias, Svanethi administratiivses keskuses, mis asub 1500 meetrit üle merepinna, segunevad ürgvanad valvetornid moodsate alpi stiilis majakestega ja tänavatel vabalt jalutavad lehmad-sead- koerad jagavad maanteed maasturitega. 20–30 meetrit kõrged valvetornid, põhiliselt ehitatud 12. sajandil, teenisid hulka eesmärke, kuid ennekõike saadi sealt kaitset sisemiste vaenlaste vastu. Kui svanethi mees tahtis tol ajal endale naist võtta, oli valvetorni omamine hädavajalik. Ilma selleta ei võetud kosilast jutulegi. Kurva kontrastina imeilusale loodusele ja meeldetuletusena rasketest aegadest ja sõdadest on kõikjal nii Gruusias kui ka Svanethis näha lagunenud maju ja mahajäetud külasid. Arvatakse, et umbes 1 miljon inimest on emigreerunud sõdade ja tööpuuduse eest.

Meie kodumajutuseks oli kahekorruseline juurdeehitis ühe perekonna hoovis. Läänelikud mugavused on alles viimasel ajal Svanethis populaarsust omandanud ja tihti tuleb piirduda wc-ja duširuumiga hoovis. Söögikorrad pakuti eraldi asuvas hoones, mille keskne punkt oli traditsiooniline Svanethi elutuba kus vanasti nii keedeti, söödi kui ka magati. Kuna maja ainukene soojakolle oli selle elutoa keskel asetsev suur rauast pliit, kogunes pere õhtuti sinna sooja ruumi nii sööma kui suhtlema. Ka magamistube ei köeta ja sooja saamiseks laotatakse endale peale rohkesti vatitekke.

Grusiinid ja svanethlased on tohutult külalislahked ja toitu pakutakse heldelt. Hoidku jumal, kui perenaine leiab laualt tühja taldriku! Hommikusööki hakkas pere vananev ja kepile toetuv ema juba varahommikul valmistama. Kõik, mis lauale pandi, oli kohalikest toorainetest ja hommikul värskelt valmistatud; nii leib, imehea juustuga pannkook hatšapuri kui ka puder. Õhtusöök oli aga gruusia toitude ülekülluse supernäide; esimeseks käiguks anti meile mägedest tulijaile tihti sooja suppi, sellele järgnesid mitmes variandis salatid,üks parem kui teine, juurviljadest ühepajatoidud, pudrud, juustu, leiba, puuvilju. Kohalikke pelmeene – hinkalisid – süües on tavaks otsad järele jätta. Õhtu lõpus saab hinkalide otsi üle lugedes nende söömise meistri välja kuulutada.

Tohutult sümpaatsena mõjus grusiinlaste toostide tegemise traditsioon. Iga võetava tšatša-napsuga peab kedagi ülistama, kiitma või meelde tuletama. Toostide tegemisel on kindel järjekord ja esimene klaas tõstetakse alati jumala auks. Üllatas, et igaüks saab oma kodusaetud metsakohina probleemideta ka poodi müügile anda. Seadusesilmal on ilmselgelt vaja pakilisemate küsimustega tegelda; kodustel piirituseajajatel lastakse rahus olla ja endale lisatulu teenida.

Nagu varem sai mainitud, on Svanethi tänavatel rohkesti vabalt jalutavaid lehmi, kes tihti ise karjamaale kõnnivad ja lüpsiajaks pakitseva udara tõttu jälle koju tagasi tulevad. Kui aga karjamaaks osutub kitsa mägitee äärne roheline riba, siis otsustab lehm vahel ka autotee keskel mäletseda ja isegi magada. Keegi autojuhtidest seda pahaks ei pane ja magavast loomast sõidetakse signaali andmata ja kirumata aupaklikult ümber või mööda.

Ühes mägikülas jalutades nägime iseäralikku pilti; kaks tõhusat härga vedasid saani, kuhu peale oli laaditud hunnik kartulikotte. Esimesel hetkel tundus pilt väga koomilisena ja arusaamatuna, kuna lund ju polnud. Näha oli, et härjad pidid kõvasti ponnistama, et saani kivisel mägiteel üldse liikuma tõmmata. Selgus aga, et selline variant töötab mägedes kõige paremini; kivistel ja auklikel Svanethi külateedel oleks vanker lihtsalt mõttetu asi, kuna vankri rattaid tuleks põhimõtteliselt kogu aeg parandada.

Hõredam õhk andis endast tunda juba esimesel päeval Mestias jalutades. Isegi väike mäkketõus asula vahel pani mind hingeldama. Grupijuht polnud aga esimest korda algajatega matkal; tema nõuandel hakkasin sisse hingama nina kaudu.

Svanethit kutsutakse ju Euroopa varjatuimaks pärliks ja see maa on oma nime vääriline. Selles mägises ja raskesti juurdepääsetavas piirkonnas on säilinud sajanditevanused eluviisid ja traditsioonid, mis mujalt Euroopast ja ka Gruusiast juba kadunud on. Põlluharimine käib härja ja adraga, lehmi lüpstakse käsitsi ja kartul võetakse koogu ja labidaga.

Kuna Svanethi mägedesse viib ainult üks tee ja selle umbes sajakilomeetrise teelõigu läbimiseks kulub umbes 3–6 tundi olenevalt ilmast ja tee olukorrast, ei ole sealsel rahval lihtsalt võimalik igal nädalavahetusel lähimasse suurlinna šoppama minna. Vajalik tuuakse hoopis mägedesse autolavka ehk rändkauplusega ja kaupade vahetus toimib naturaalmajanduse põhimõttel. Teatava hulga kartulite eest saab näiteks kas voodilinad või pika aluspesu.

Jaga
Kommentaarid