Millal tegid oma esimese matka just kust tuli idee ja julgus võõrastelt öömaja küsida?
Kui ma noor olin, elasin Neerutis, seal oli metavaht Toomas Talve, kes rääkis Eesti loodusuurijatest, eriti Fred Jüssist. Jüssi matkas just sama moodi. Sain sellest innustust, 17aastaselt tegingi oma esimese matka seal piirkonnas.

Kas aastatega on läinud öömaja leidmine raskemaks, inimesed kipuvad maalt linna kolima?
Ma väga huupi ei lähe tegelikult välja, uurin enne kaardilt, mis asustus on, teen eelluuret. Päris ehku peale ei taha välja minna, nii et õues on õhutemperatuur -20 kraadi ja ühtegi maja ei paista.
Ei ole raskemaks läinud - kes võtab, võtab kohe, kes ütleb ei, ütleb kohe. Muidugi on siis veel need, kes kõhklevad ja kohe ei taha vastata, räägivad, et peavad kõigepealt naisele helistama jne. Selliste juurest tasub kohe ise ära tulla.

Milised on kõige ägedamad kohad, kuhu oled sattunud?

Oleneb täitsa kodust, kuhu sattud. Need on ikka väga erinevad. Piirkonniti niimoodi kodude erinevust ei oskagi välja tuua, aga inimeste erinevused olen küll selgeks saanud. Eesti on küll väike, aga setud ikka oma täiesti omaette maailm, Põhja-Eesti midagi muud, mulgid juba midagi kolmandat. Esimest korda käsin sel suvel ka saarel matkamas, Hiiumaal. Käisin sel suvel kaugeid sugulasi otsimas. Kolm ööd olin väljas telkimas, ühe öö magasin mitte kodus, aga lakas.
Üks naine tegi heina, lehvitasin ja läksin rääkima. “Kas laka peale saab?” küsisin.
“Saab,” vastas tema, “Just panime värsked heinad.”

Kas mõnda majja oled mitu korda ka sattunud?

On ärakäimise kohti, nimetan neid nii, kuhu mitu korda olen lõpuks sattunud, tedlikult läinud. Aga romantika kaob ära, lõpuks kutsutakse ikka sulaseks või hakatakse tütart pakkuma. Side küll nende inimestega ei kao. Saadame jõulukaarte, kirjutame, kuidas matkadel on läinud.

Kui pikad Su matkad on?
Päevas käin kuni 25 kilomeetrit. Tavaliselt on mu pikemad matkad aprilli lõpust oktoobri keskpaigani.
Eesti on täis matkaradasid, aga on ikka selliseid kohti ka, kus ühtegi teed ei ole. Mulgimaal käisin viimati. Kaitsealal, kus pole ühtegi rada, täitsa metsikult käisime koos ühe sõbraga.
Algus ja lõppunkti lähen tavaliselt bussiga.

Kas Eestis on veel selliseid julgeid diivanile “hääletajaid”?

Mul otseselt kolleegi, kellest teaksin, ei olegi. Fred Jüssi, Edgar Kask (Eesti looduskaitsja – toim.), kes omal ajal niimoodi rändasid – nemad võiksid olla mu kolleegid. Praegu olen nagu üksik mohikaanlane.

Kas vahel on lootusetu tunne, et ei saagi öömajale?
Olen paar korda kasutanud turismitalusid – ainult ilma tõttu. Ükskord Lõuna-Eestis vihmasajus sõitis turismitalu peremees tuli autoga tee peal juhuslikult vasyus, küsis, kuhu lähen. Andis toa, muidugi maksin ka.
Aga seda juhtub tõesti harva - hotelle muidu ikka väldin.

Aasta Puitehitis 2018

Mitu matka aastas teed?
Tavaliselt kolm pikemat – kevadel aprilli lõpus, suvel – seekord siis Hiiumaal – ja siis septembris-oktoobris. Vahele lühemaid.

Marek Vahula

Kus mujal oled matkamas ja öömaja küsimas käinud?

Sellisel kujul ma mujal matkanud ei ole, olen päris kindel, et ma ei saaks ja öömaja. Mujal pole lihtsalt sellist hajamaastikku nagu meil. Hispaaniasse ma läksin nii, et esialgu mõtlesin taludest öömaja küsida – aga seal on asutust suurtes külades ja linnades tihedalt koos või pole üldse midagi.

Iga aastal käin korra ka kaugemal. Olen hariduselt bioloog ja ehkki ma selles valdkonnas ei tööta, siis professionaalse hobi tasemel uurin herilaseviud – igal matkal on eemärk tema kohta ka midagi teada saada. Järgmisel aastal lähen näiteks Šveitsi, unistus on minna Kanadasse.
See on väga vähe uuritud ja salapärane lind, kes kraabib maa seest herilasepesasid lahti, mitmel pool on ta juba välja surnud.
Loodan, et lõpuks valmib sellest raamat.

Kuhu peale Kanada veel tahaksid minna?
Eestis on ka veel käimata kohti, Põhja-Eestis on mitu paika, samuti Pärnumaal ja Viljandimaal.