EESTI ALPINISTID MÄGEDES: "Laskusin köieta ning sain teha vaid 6-7 sammu, kui pind ootamatult alt kadus ja ma jalgupidu prakku vajusin."

"Ma ei teagi päris täpselt, kumb on hullem kas painav kõhuvalu või väljas ulguv lumetorm. Pigem muretsen hetkel rohkem oma varustuse pärast, mis telgi ääre all jäi," nentis Katrin.
Kuueliikmeline Eesti alpinistide rühm eesotsas Katrin Merisaluga võttis ette raske ülesande vallutada Tadžikistani poolel asuva Pamiiri mäestiku kaks kõrgeimat tippu: Ismoili Somoni ehk endine Kommunismi mäetipp (7495 m) ja Korženevskaja ehk Kuh-i-Santalaki mäetipp (7105 m).

Katrin tõdes, et lund on tulnud öö jooksul kõvasti rohkem ning sadu jätkub praegugi vaikselt, kui ilmateates ennustati: "Hommikul kella kuueks torm pidavat vaibuma ja ma saan end telgist välja kaevata. Lumi on katnud kinni telgi taga kulgevad praod, kuhu eile üks õnnetu kreeklane sisse kukkus ja kelle Sven õnneks välja õngitses."

Katrin otsustas turgutada end kiire pudruga ja valmistub kähku antud kohast plehku panema: " Mida kauem me siin oleme, seda laviiniohtlikumaks nõlv muutub ning kiirustame alla. Lumesadu näib üha tugevnevat."

Ent edasi muutus olukord aina ohtlikumaks: " Traverseerime mööda järsku ja laviinivalmis lumenõlva ülima ettevaatlikkusega eesmineja sammudes. Ūks vale liigutus ja oledki järsku nõlva pidi all. Sumpame kohati vööni lumes. Kui oleme mõnda aega kiiruga laskunud, märkame ees tammuvaid inimesi. Nendeni jõudes selgub, et oleme teelt eksinud.

Kuna vana rada on paksu lume alla mattunud ja nähtavus on nullilähedane, siis on raske orienteeruda, kus me täpselt asume. Pärast mõningast pusimist GPS-i abil selgubki, et oleme vanalt rajalt umbes 100 meetrit eemal. Mis kõige hullem - lume alla on mattunud ka 2 täispikka köit,mida mööda alla laskuda.Kuna üles tagasi ronimise mõte ei meeldi kellelegi, siis otsustame lõigata. Lõikamine aga tähendab teatavasti tundmatu ja lõhedega kaetud lumevälja läbimist. Seetõttu võtame end köide ja alustame liikumist, " oli naine silmnähtavalt mures.

Ent noored otsustasid pöörduda oletavalt enda vanale rajale: "Hargneme laiali ja alustame lumes kaevamisega, songime lumes. Eesolev venelaste grupp on juba silmnähtavalt närvis. Kostuvad pahased hõiked ning süüdistused nende suunas, kes piisavalt kiiresti ei tegutse. Ka meie Sven on murelik ning arvab, et kogu tegevus on parajalt mõttetu ning näib, et baaslaagri otsimine oleks justkui otsida nõelda heinakuhjast.

Kui soovitan ühel vene giidil raadiosaatja sisse lülitada, käratatakse mulle vastu, et tegelegu ma oma asjadega!Kui siiani oleme tiheda pilve sees istunud ja nähtavus on olnud 0, siis korraks lööb pildi ette ja kaugel all paistab C2 laager ja kõrvalolev kalju ning suudame veidike enam mõista,kus me päriselt asume. Alt tulevad hõiked: "Включите радиостанцию!!Ja nii mitmeid kordi. Torisedes lülitab vene giid Jaroslav raadiosaatja sisse.

Meist umbes 50 meetrit ūlalpool on kogunenud veel kuskil 20 inimest. See on tūrklaste grupp,kes on laskunud 6300 meetri pealt ja jälgivad köie otsinguid. Nii uskumatu kui see ka pole,aga köis leitakse.Aga selleks palutakse meie köis,et laskuda veelgi allapoole,et seal siis otsinguid jätkata.Kogu tegevus on võtnud kokku umbes 2 tundi! Nūūd pole muud vaja kui vaid umbes 20 meetrit laskuda,et köieni jõuda,sellele kinnituda ja alla laagriväljale laskuda."

Katrin räägib, et sattus olema esimene grupist, kes pidi laskuma: " Köieta! Kuid vaid 20 meetrit! Mis see siis ikka on - mõtlesin, olime me ju enne siinsamas pea 100 meetrit edasi-tagasi trampinud! Hakkasin laskuma. Sain teha vaid 6-7 sammu, kui pind ootamatult alt kadus ja ma jalgupidu prakku vajusin.

Olen kuulnud lõhedesse “sisenemisest” igasugu lugusid,aga nagu ikka arvab inimene, et temaga see ju ometi ei juhtu. Kuniks murdosa sekundi vältel tuleb tõdeda just vastupidisT.

Aga looduse poolt on igale elusolendile antud üks harukordne anne-nimelt tahe ellu jääda! Võtsin intuitiivselt meritähepoosi ja jagasin oma keha iga cendimeetriga võrdselt lumepinnale laiali ning rullisin end ettevaatlikult ohtlikust tūhimikust välja."

"Marie otsustab aga 6100 peale jääda. Jätame talle telgi, gaasi ja raadiosaatja," ütles Katrin.

Katrin tõdeb, et peale nende oli ka teisi kaaskannatajaid: "Halvasti läks ühel türgi kodanikul, kes meist paarkümmend meetrit kõrgemal seisis ning suutis oma sõrmed ära külmetada.Ja kuuldatavasti nii hullusti,et need alla jõudes lootusetult mustad ja külmavõetud. Tänaseks on mees juba Dushambees haiglas ravil."

Katrini jaoks oli kurb uudis, kui üks meeskonnaliige otsustas lahkuda: "Meie meeskonnakaaslane Einar, kes kolme päeva eest edasisest tõusust loobub ja C2st alla BL laskub, otsustas selle hooaja mägivaadetega lõpparve teha ja koju Eestimaa suve nautima minna.

Millest on muidugi kahju, oleme me need 3 nädalat kui üks perekond toiminud... Aga seda on mägedes varemgi juhtunud, et motivatsioon edasi pressida kaob ja asendub koduigatsusega."