CAMINO PÄEVIKUD | Kräu käib juba teist päeva ja on ilmselt kuidagi seotud taksojuhtide streigi ja kommunistliku parteiga

Vaata ka galeriid!
Camino 1
Keiu oma kuuendal caminol ringiga taas Portugalis, kust algas esimene tee.Foto: Kadi Varda

Usu või ära usu, aga varsti on taas käes kevad! Koos esimeste soojade briisidega alustavad oma teekonda tuhanded palverändurid — äkki oled sinagi nende hulgas? Igatahes on praegu just paras aeg palverännakuks innustava lugemise jaoks. Inspiratsiooni toovad sinuni Keiu ja tema kaamera.

See on minu kuues teekond Santiago de Compostelasse, seekord olen ringiga tagasi Portugalis, kust 2010. aastal kõige esimest teekonda alustasin. Portugali tee alguspunktiks olen seekord valinud Lissaboni.

19. september, Tallinn-> Stansted-> Lissabon

Jõudsin napilt mõtlema hakata, et ei tea, mis siis seekord lennujaamas juhtub (enamasti midagi ikka juhtub), kui selgus, mis arukamatel ammu selge: sina ei pea mitte lennupileteid läbi kahtlaste odavlennufirmade ostma. Kui seda teha kiwi.comi kaudu Ryanairile, siis on see nähtavasti nagu õnnetus, mis ootab juhtumist. Ehk et Kiwi tahab ise reisija nimel check-ini teha. Boarding passidega meil lõpuks ka tuli, aga mida ma ei osanud kontrollida, oli see, et saadetud oli vaid Stansted-Lissaboni pardakaart. Avastasin selle siis, kui juba lennujaama sõitma hakkasin.

Edasine: minimaalselt maganud ja maksimaalselt töötanud Joonas viis mind lennujaama, teel sinna tegin kõrvalistmel läbi kogu kadalipu, et kuskilt üles kaevata Kiwi klienditeenindus (see eeldab tõesõna põhjalikku kaevamist), mis esimese hooga pakub häältuvastusega robotit. Sel ajal, kui tegin teed Ryanairi check-in lauani, et neile 55 eurot kogu selle kammi eest anda, sai Joonas võimaluse kuulata telefonitorust suurejoonelist rahustavat paaniflöötide esitatud ootemuusikat.

Seotud lood:

Positiivsest küljest: millalgi lõpuks liinile ilmunud Kiwi klienditeenindaja lubas, et kui nüüd läbi kõikide labürintide nende kaebuste lehele jõuda ja sinna 14 päeva jooksul üles laadida skaneeritud tšekk, siis ehk kannavad nad selle 55 eurot tagasi.

Kogu selle rõõmu kestel polnudki hetkegi aega mõelda sellele, ET ma nüüd lähen ja MIDA või KAS ma sellelt reisilt ootan. Natuke kahju oli, et üht inimest, kellele lootsin tsau öelda, ei olnud, ent igavesti hea meel oli, et sõber oli. Tema olemasolu lahendas ühtlasi dilemma, kas nutta, vihastada või naerda, ilmselgelt langes liisk hüääni kombel irvitamisele.

Loe veel

Vahepeatus Stanstedis. See lennujaam on mulle alati seostunud lõputu infernoga. Raporteerin: tunne pole muutunud.

Lissabon. Orienteerumine lennujaamast on lihtne ja mugav. Hostel, Travellers House Rua Augustal tähendas sooja vastuvõttu ja mõnusat atmosfääri. Igal õhtul pakutakse mõne euro eest tegevusi (street art tour, fado night vmt). Hostelisse jõudsin kell kaheksa õhtul. Kadi, kes teeb kaasa teekonna Portoni, saabus varasema lennuga ja oli jõudnud juba pisut linnas ringi vaadata.

Viskasin sisuliselt asjad üle ukse ning poole tunni pärast võtsime juba Kadi ja hostelist leitud uue tuttava, argentiinlase Sebastianiga rõõmsalt vinho verdet ja veel pool tundi hiljem jalutasime, sangriaga täidetud topsid käes, mööda imeilusat öist Lissaboni, vaatasime tänavakunsti ja parkimismaja, mille iga korruse kunstiga täitmiseks oli korraldatud konkurss, kuulasime pisikeses baaris mingisugust aafrika-portugali…ish muusikakombinatsiooni esitavaid muusikuid. Üks kohalik tegelane rääkis, et Lissaboni kunstielu olla just praegu absoluutses tipus ja pealetulev gentrifikatsioon veel kunstnike väljasöömises ei väljendu, ehkki elamispinnad on üha kallimad. Töötus olla viimase kolme aastaga oluliselt vähenenud.

Õhtu lõpetuseks ostsime ainsast söögikohast, mille veel avatuna leidsime, liiga kallist pitsat, hävitasime selle hostelis kiirelt ja efektiivselt ning läksime magama.

20. september, Lissabon

Ärkasin hommikul vara, küllap segu reisiärevusest ja ajavahest ning võib-olla kergest peatuikest. Ajaks, kui Kadi ärkas, olin kofeiiniüledoosis ja keksisin ringi, potentsiaalne päevaplaan (sündinud konsulteerides hosteli perenaise ja Google’iga) käes. Muide, siin hostelis annavad tooni vanemad härrad ja prouad, mitte noored backpackerid. Vähemasti üks proua, kellega rääkima sattusime, reisib mõnuga üksi. Jäin mõtlema, et see võiks olla see, milline mina pensionärina olla tahaksin: jätkuvalt maailma osas uudishimulik ja mitte veel liiga mugav ega füüsiliselt katki (olgu, finantsi võiks reisimiseks ka olla).

Päev sai selline: hostelile lähedalasuvast Sé katedraalist sai Kadi palverändurite passi, credenciali, ja mina olemasolevasse passi esimese templi (õigupoolest teise, Eesti oma oli juba ees, sest passi sain Jaakobitee sõprade seltsilt). Seejärel laenutasime rattad ja panime Kadi ja Sebastianiga mööda jõekallast Belani poole ajama. Lissaboni ainus rattasõbralik koht näibki olevat jõekallas, igal pool mujal tundub ebamugav ja kergelt eluohtlik. See tee oli aga nii mugav, et minu tavapärane rattahirm hajus vaikselt. Kõikvõimalikke torne ja muuseume vaatasime väljaspoolt, neisse sisenemiseks motivatsiooni ei leidnud. Küll aga oli kindel plaan minna Belemi tuntuimasse pastel de natas’te kohta. Hiiglaslik sööklalaadne koht, kus värsked pagaritooted otse ahjust inimeste suhu jõuavad.

Järgmiseks otsisime rattateede turvatsoonist väljudes üles LX Factory, mille ekvivalent võiks Tallinnas olla Telliskivi loomelinnak. Asub see silla all, mis meenutab Golden Gate Bridge’i (teispool silda paistab omakorda väike versioon tollest va Brasiilia Jeesuse kujust). Tuntumaid kohti on seal ilmselt raamatupood (-kogu?), hiiglaslikus endises tehaseruumis laiutavad raamaturiiulid, keset ruumi hõljub jalgratturi siluett, kõige viimasel korrusel oli hetkel aga näitus leiutistest, mis meenutasid jaburaid putukaid ja millel praktilist eesmärki ei olnud.

Pärast viisime rattad laenutusse tagasi ja otsisime peaväljaku lähedalt üles teise tuntuima pastel de natade koha, Natas Factory. Haukasime magusale korvikesele kõrvale šokolaadist sõrmkübarasse kallatud kirsiliööri ja leidsime, et elu üle kurta pole põhjust. Eriti, kuna õhtu jätkus ühel Lissaboni lõpututest trepp-tänavatest, kus jõime mõnuga käsitööõlut (mida veel) ja tegime õhtusöögini aega parajaks. Sihikule võtsime Hele soovitatud Bairro do Avillezi, mis koosneb kolmest eri tüüpi restoranist: fine dining, tavern ja… midagi veel, ütleb minu igati hea mälu mulle. Menüü on koostatud nii, et seda hea sõbraga jagada oleks.

Enne sattusime aga õige veidrale üritusele. White Partyle, mis tähendas läheduses väljakul tantsivaid inimesi. Täispuhutud mehike, hiigelkarkudel naine, ükssarvik-naine kokteiliklaasis, tantsijad… Üle väljaku üürgas DJ-muusika. Veidraks ei teinud seda aga mitte kõik, mida me enda ees nägime, vaid plakat, mille alumises nurgas oli sirp ja vasar. Kui Kadi ühest õllekast selle kohta uuris, teadsid kohalikud mehed Põhjala Virmaliste õllest rohkem kui White Party’st.

Ütlesid vaid seda, et see kräu käib juba teist päeva ja on ilmselt kuidagi seotud taksojuhtide streigi ja kommunistliku parteiga.

Söömaaeg Avillezis: võime omakorda edasi soovitada neile, kes Lissaboni satuvad. On väärt värk küll.

Õhtu lõpuks olin aga külma saanud, võtsime hostelist soojemad riided üll ja suundusime Alfamasse ehk vanemasse linnaossa, mille väikesed tänavad tekitavad labürindi tunde. Lootsime kuulda fadot, mis kuskil ukse peal kõlkudes ka õnneks läks. Fado-kohad tähendavad üldiselt aga seda, et sissepääsu enese eest ilmselt maksma ei peagi, kuulamise eest maksad kaudselt hoopis läbi tavapärasest oluliselt kõrgema hinnaga söökide. Kogemata sattusime veel kõige pisemasse baari, mida ma eales näinud olen. Ulysses Speakeasys (kindel soovitus!) tegutses kanadalane Manuel. Ruumi mahub tihedalt kõrvuti maksimaalselt kaheksa inimest. Tulemuseks oli mõistagi meeleolukas õhtu, kus kõik kõigiga vestlesid. Isegi pühendunud eestlane ei saaks nii väikeses ruumis teiste ignoreerimisega hakkama, kahtlustan.

21. oktoober, Lissabon

Ärkasin korraliku kurguvaluga, mis peale muutusin muidugi hetkega kõige hädisemaks olevuseks maal. Käik Decathloni päädis viieeurose ostuga ehk minu uue parima sõbra, kõndimiskepiga. Seejärel läksime akvedukti kaema. Üsna impressiivne värk. Sebastian ostis paralleelselt samaks õhtuks lennupileti Barcelonasse. Mõistagi jõudsime päeva jooksul ka kahes eri kohas pastel de natasid proovida. Tunnike õhtust jõuund ja sööma. Kohas nimega Botas saime kala, mille maitse ja tekstuur õnneks restorani nimele ei vastanud.

22. oktoober, Lissabon-> Alpriate (ca 23 km)

On laupäev, esimene päev caminol. Start on hiline. Sööma jõuame Kadiga alles veidi pärast kaheksat ja arutame maailma ägeda briti vanaprouaga, kes reisib üksi ringi ja igatseb piimaga teed.

Camino n-ö ametlik alguspunkt on Sé katedraal, kust algab igati eeskujulikult nooltega märgistatud tee. Santiagosse suunavad kollased nooled kattuvad esimestel päevadel Fatima poole näitavate siniste nooltega. Enne, kui linna piir veel kuskiltki paistma hakkas, sattusime läbi kõndima kirbuturult, kus soovija võib osta endale näiteks suurepärases korras mannekeeni käe.

Alfama linnaosast välja jõudes on tee kuni paarkümmend aastat tagasi ehitatud EXPO aladeni üsna üksluine. Seejärel jõuab matkaja ühtäkki futuristlikku maailma, mis meenutab 90ndate mingit Cartoon Networki multikat (mäletan, et käisin klassiõe juures vaatamas, minu kodus olid ainult Eesti kanalid, nii et ei mingisuguseid päev läbi kestvaid multikaid ega ka tasuta soome keele õpet). Alles pärast seda juhatab camino lõpuks ka vee äärde, ehkki tee on kulgenud sellega paralleelselt juba kilomeetreid.

Siinsamas on ka Vasco da Gama sild, üle 17 km pikk, kui õigesti mäletan. Pikkuselt peaks see kirjade järgi mahtuma maailma esikümnesse, Euroopas on igal juhul esirinnas.

Esimene paus on kohvikus D’Nata, mis on üsna juhuslik koht igas muus mõttes, kui välja arvata see, et see vastab meie alguspäevade prioriteetidele ehk sisaldab hunnitus koguses natasid.

Tee mööda Tejo lisajõge Trancãod osutub aga korralikuks katsumuseks. Maastik on nauditav, mägine ala taamal, jõeke kõrval… Aga mis kuumus! 32-34 kraadi ilma igasuguse varjuta ühes lõppema hakkava veega kipub eluisu kallale. Pettumuse valmistab Granja, mis asub 1,5 km enne sihtkohta ja peaks kirjade järgi sisaldama kohvikut, aga viimane on end küll nii hästi ära peitnud, et tuigerdame otse Alpriate albergi.

Liiga palju paremaks ei tee ülekuumenenud õhkkonda see, et hospitalera Cristina on meile teadmata põhjusel ühtaegu üsna ebasõbralik, ent see-eest ka ebaloogiline. Uksel on silt “completo=full”, mis esimese hooga ära ehmatab. Selgub aga, et oleme tegelikult esimesed, lihtsalt hospitalera arvab, et mis sest sildist ikka, inimesed võivad ju sisse astuda ja küsida. Ülemisel korrusel ööbijad ei tohi kotti kaasa võtta, vaid peavad võtma oma isiklikud asjad kaasa väikese plastkausi sees. Otsustame all ukse juures oleva kahe voodi kasuks. Lärmakam küll, aga vähemasti oma asjade ligi. Lisaks kurjustab Cristina profülaktika mõttes asjade eest, mida me ei teinud ega ka plaaninud teha (nagu koti voodile asetamine). Lõpuks veider dialoog. Cristina: “How many caminos have you done?” Mina: “This is my sixth.” Cristina: “I don’t give a damn, even if it is your 20th.” Mina: “???”

Selline esimene alberg meie teel siis. Läksime heaga kohalikku baari, kell viis jõime juba rõõmsalt oma teist cervejat. Jumalate jooki, mis minusse sel hetkel puutub. Kadi sammulugeja ütleb, et oleme kõndinud 31 000 sammu. Kukume paariks tunniks magama, sööme ja uuesti magama, mis vähemasti mul küll kõige üleväsimuse ja minu jätkuvalt valutava kurgu ja löriseva nina tõttu liiga hästi välja ei kuku. Kordamööda käivad üle külma- ja kuumalained. Aga selge on ka see, et edasi saab minna ainult paremaks.

Vaata suurt galeriid:

JÄRGNEB…