Sellest, millised on mõned võimalused reisides raha teenimiseks, kirjutasin SIIN. Ja sellest, kuidas lihtsalt määratult kokku hoida, SIIN. Seda viimast ma muide praegu teengi — töötan vabatahtlikuna kusagil Kõrgõzstanis, mägede ja järve vahel, ja vaat kus isekas puuk, ei maksa isegi oma majutuse ja söögi eest. Tahan, lähen hoopis rattaga paradiisiranda, tahan, ronin mäe otsa päikseloojangut imetlema.

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest rääkida. Hoopis sellest, et küsisin äsja hispaanlasest kaasvabatahtliku käest, et kuhu ja kuidas ta reisiks, kui tal oleks piiramatu hulk raha. “Noh…,” jäi tema mõtlema. “Ma tahaksin minna matkama kuhugi, kus keegi teine ei matka,” tuli vastus. Nojah, aga selleks pole ju tarvis piiramatut hulka raha.

Lambad ka pole tasuta. Aga lammaste vaatamine on. Foto: Madle Timm

Ja nüüd ma jõuangi selleni, et küsimused “Aga kes maksab? Kuidas maksab? Palju maksab?” on meie ühiskonnas ületähtsustatud. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt, muidugi. Ma ei räägi sellest, et raha pole oluline. Muidugi on. Sööma peab, riideid peab kandma, elektri eest tuleb ka maksta. Reisimine pole ka tasuta. Küll aga ei pea selleks olema miljonär — kui ma erinevate reisisellide käest olen uurinud, et mida nad oma rännakutel enim hindavad, millest kõige rohkem rõõmu tunnevad, mida võitnud on, siis üllataval kombel pole ma kordagi saanud vastuseks, et äriklassis lendamist. Või et “mulle meeldis, kuidas toateenindus mu kingi viksis, samal ajal kui ma ise kolmekordse filtriga toavaadet Instagrami laadisin.”. Ei. Mitte ühtegi materiaalset asja. Null.

Mõned enim esinenud vastused on hoopis siin:
• Ma õppisin hindama seda, mis mul on. Et ma olen terve, ma saan joosta ja liikuda, süüa ja rääkida.
• Ma kohtasin nii palju erinevaid inimesi, nii palju uusi sõpru, kes avasid mulle oma maailma, mõtted ja kultuuriruumi, inspireerisid ja motiveerisid.
• Ma kohtasin oma elu armastust.
• Ma kohtasin oma parimat sõpra.
• Ma olen parem inimene — ma jõudsin endas paremini selgusele, ma purustasin stereotüüpe, ma olen määratult õnnelikum ja vabam.
• Ma olen enesekindlam, avatum, iseseisvam, keskkonnasõbralikum, säästlikum, sotsiaalsem, spontaansem ja seikluslikum.
• Ma õppisin minna laskma, õppisin puhkama ja iseendaga olema.
• Ma õppisin, kui suur on maailm, ja seejärel, kui väike ta on.
• Ma õppisin panema asju perspektiivi. Ma õppisin elama hetkes.
• Ma külastasin uusi kohti, sain uusi kogemusi ja elamusi, emotsioone, mis jäävad minuga igavesti.

Sõbrad on lihtsalt hindamatud. Foto: Madle Timm

“Ma leidsin juustu, mis päriselt ka pitsa peal sulab,” kilkas mu Costa Ricast pärist sõbranna. Okei. Aga nüüd on see pintslisse pistetud ja alles on üks soe ja veniv emotsioon. Jah, vahel on vaja ohverdada 1.50 eurot ühe sulava õnne jaoks, kuid ma tõesti tahaksin purustada müüdi, et reisimine on vaid rikkuritele või muidusööjatele. Maailm on võimalusi täis, mul on (ujumisest) soolane ja veidi liivane tunne, et asi peitub hoopis tahtmises, julguses, ettevõtlikkuses, ühiskonna surves…

Aga kes maksab võimaluste kasutamata jätmise eest, kui mitte (lõpuks ometi) sina ise?

Söök ei ole tasuta. Kui sa pole just vabatahtlik... Foto: Madle Timm

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna. Hetkel viibib Madle Kõrgõzstanis.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel