Arvad, et paki piima ostmine on lihtne? Arva veelkord — vähemalt Kesk-Aasias!

 (3)
Hulkurplika päevikud, 29. osa
Arvad, et paki piima ostmine on lihtne? Arva veelkord — vähemalt Kesk-Aasias!
Madle TimmFoto: erakogu

Tavaline esmaspäeva hommik. Astun Kõrgõzstani suuruselt kolmanda linna suuruselt umbes teise poodi.
„Tere!“
„Tere!“ vastab noor poemüüja rõõmsalt.

Liigun mööda kitsaid vahesid, haaran vasakult kastist viimased kaks banaani. Samm edasi, paremalt purk ube, ümber nurga pakk kaerahelbeid. Valikut ei ole keeruline teha, sest valida on kahe sordi vahel.

Järgmine vahe. Juust, või. Ongi poe tagumine nurk ja suur riiul piimade ja kohvikoorega. Paraku säilivad nad kõik julgelt kaks järgmist aastat. Tekitab isu? Mitte väga. Nagu eestlastel ikka – kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Silman klaaskappi, kust paistab suur klaaspurk pastöriseerimata piimaga. Kirun mõttes, et ei taibanud oma pudelit kaasa võtta. Õigupoolest ei osanud ma seda muidugi üldse oodata.

Külapoodides leidub kõike. Hoolimata väiksest pinnast võid soetada endale nii kapsapea, talvesaapad või sipupüksid. Foto: Madle Timm

„Ehk on teil mõni pudel üle, kuhu pool liitrit piima saaksin osta?“ segan müüjat.

„Ei, ei ole. Aga me ei müü poole liitri kaupa – kui ostate, siis terve liitri.“

„Hästi, eks ma võtan siis liitri,“ nõustun ja tunnen huvi, mis anumasse ma selle piima siis saan.

Seotud lood:

Müüja avab klaaskapi ukse, tõstab purgi värske maapiimaga kahe käega letile ning tõmbab rullist õhukese kilekoti. Ettevaatlikult valades mõõdab ta kilekoti sisse mulle liitri piima. Kergitan imestunult kulmu, kuid tundub, et see on siin tavaline praktika. Sõlm peale ja juba ulatabki noormees mulle kauba kätte. Ei julge seda kuidagi teiste asjadega koos seljakotti pista ja nõnda kõnningi, kilekotitäis piima näpus, tagasi hosteli poole.

Jõuan hostelisse, valmistame ühes teiste ränduritega putru ja keedame kohvi. „Kas sa oskad vene keelt?“ pärib mult habetunud noormees Itaaliast. „Natukene,“ vastan ja märgin, et baastasemel keeleoskus aitab välja just eriti poes või turul käies. Vestluskaaslane mõtleb veidi, nõustub ja muigab siis, et tema on siiani pidanud piima ja muude toodete ostmisel kasutama kehakeelt.

Loe veel

„Kuidas see välja näeb?“ uudishimutsen mina.

„Noh, eile ostsin piima näiteks nii, et haarasin endale esmalt müüja tähelepanu. Siis tegin kätega pea kohale sarved, ütlesin „Ammuuuu!“ ja seejärel tegin, nagu lüpsaksin lehma,“ itsitas itaallane.

Piima sai ta kätte, lisaks terve poetäie lõbusaid kliente, kes kogu teatrit mõnuga pealt vaatasid. Üleüldse on aga Kesk-Aasias piimatoodetega mingi müstiline värk. Tahad kohukest? Olemas. Tahad kõrgelt pastöriseerimata piima? Suurest poest üldiselt ei saa, aga väiksemates kohtades on lootust. Otsid vahukoort? Uh, anna parem kohe eos alla – loe minu terve päev kestnud vahukoore-vaesest ristiretkest SIIT. Keerulised on lood ka hea juustu leidmisega. Mis on aga vahva – hapukoor ja või on Kõrgõzstanis kõrgelt hinnatud. Kodus valmistatud hapukoor – mida oskavad teha kõik perenaised ka mägedes jurtades – on ka üks rändurite vaieldamatu lemmik.

Kui tegemist on külapoega, saab vajalikku kaupa küsida leti taga seisvalt müüjalt, kes sulle soovitu kas enda selja tagant leiab või leti alt välja kougib. Foto: Madle Timm

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/


Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare