Arlet Palmiste reisijutud | Toraja — kultuuriline imedemaa Indoneesias



Ühe järve elamu köök-elutuba
Ühe järve-elamu köök-elutubaFoto: Triinu Palmiste

Arlet Palmiste käis avastamas Torajat, ainulaadset kultuuripiirkonda Indoneesias Sulawesi saarel. Loe selle piirkonna ääretult huvitavatest traditsioonidest!

Toraja on üks erilisemaid kultuurilisi piirkondi, kus ma käinud olen. Toraja on pisikene iseseisev kultuuriline piirkond Lõuna-Sulawesil. Seal elavad juba tuhandeid aastaid torajad, kes kõnelevad oma toraja keelt.

Torajalasi on umbes sama palju kui eestlasi ehk 1,2 miljonit. Toraja pindala on sealjuures kõiget 3200 km2, mis on jaotatud kaheks piirkonnaks. Põhja pool mägedes asuv Toraja Utara keskuseks on Rantepao ja madalalamal asuv Tana Toraja keskuseks on Makale.

Toraja nimel on mitu legendi. Torajalaste põlised naabrid rannikult — bugised — ütlevad selle maa kohta „To Riaja“ ehk koht, kus põhjapoolne rahvas elab. Sealjuures tähendab To rahvast ja Riaja põhja. Luwa kuningriigi inimesed ütlesid selle ala kohta „To Rajang“ ehk inimesed lõunast. Samuti jutustab legend Gova Kuningriigi esimesest kuningast Puang Lakipadadast, kes tuli 13.sajandil kuningriiki idast. Gowalased ütlesid tema kohta Tau Raya ehk mees idast. Teda kutsuti ka Tana Tau Raya, kusjuures tana tähendab maad, tau tähendab meest ja raya tähendab ida. Aeg on algset nimekuju muutud ja tänasel päeval tuntakse maad Torajana.

Toraja maakonna sildil on nende rahvuslik põhimõte, millest nad on juba aastasadu lähtunud — Koos oleme tugevad, üksinda kaotad sõja. Toraja asub mägedes ja seepärast ei ole nad olnud ajalooliselt pikemas konfliktis. Konfliktidest hoidumine on muutnud torajalased äärmiselt rahumeelseteks ja sõbralikeks. Aastasadu tagasi teadsid mägedes kulgevad radu ainult kohalikud. Kuna torajalased teisi ei häirinud, siis möödusid ka suuremad sõjad neid puudutamata, sest lihtsam oli vaenuvägedel neist mööda minna, teades, et nad ei tekita probleeme, kui hakata vallutama maad, mis oli peitunud kaljuseinte taha.

Loe veel

Seotud lood:

20. sajandi algul hakkasid ümbruskonna maakonnad kolonialiseerunud hollandlased mägedesse teid rajama. Hollandlased olid kogu piirkonnas tublid teedeehitajad ja mina arvan, et mõned nende rajatud teed püsivad tänaseni. Esimeste teedega koos tulid Torajasse ka esimesed konfliktid. 1918. aastal ründas Torajat naaberrahvas bugised. Olgu kohe öeldud, et rahvused ja nendevahelised suhted ulatuvad Indoneesias ajaloost tänase päevani. Oma juured on äärmiselt olulised sõltumata sellest, kus sa elad. Äri aetakse ikkagi pigem oma rahvuskaaslastega kui teistega. Torajalastel ei jäänud muud üle, kui kutsuda bugiste vastu appi hollandlased. Kuid hollandlaste abil oli hind ja kõik torajalased pidid astuma ristiusku. Nõnda juhtuski ja Toraja jätkas autonoomsena. 1965. aastal käis üle Sulawesi väike kodusõda, kui kogu Indoneesias kõvasti võimu haaranud moslemid ründasid ristiuskset Torajat. Seekord tulid valitsusväed vaenupooli rahustama ja suurem sõjakirves maeti selleks korraks maha, kuid tuli hõõgus edasi. 1975. aastal ründasid Toraja külasid üksikud moslemi väesalgad, kes võtsid külarahva kinni ja pöörasid nad väevõimuga islami usku. Vastuhakkajatel lõigati kõri läbi. Kujutate ette, et selline barbaarne ususõda toimus vaid 43 aastat tagasi.

Torajalaste elufilosoofiaks on Tallu Laluna ehk harmoonia kõige elava vahel. Tallu Laluna tähendab teineteise huvidest lähtuva arvestamist kõige elava, see on taimed, loomad ja inimesed, vahel.

Teisest klassist isikuga abiellumine tundus meie giid Ericule nii kummaline ja vastuvõetamatu, et ta ei suutnud isegi minu küsimusest aru saada.

Torojalaste juures määravad ühiskonna korraldust tänaseni klassid. Ühiskonna klasse on torojalaste hulgas neli. Esimene ja teine klass on kõrgklass ja kolmas ja neljas madalamad. Kui oled sündinud kolmandasse klassi, siis sinna sa ka jääd, isegi siis kui teed kõvasti tööd, teenid raha ja saavutatud kõrgema ühiskondliku positsiooni. Teisest klassist isikuga abiellumine tundus meie giid Ericule nii kummaline ja vastuvõetamatu, et ta ei suutnud isegi minu küsimusest aru saada.

Nagu öeldud, asub Toroja mägedes. Sealt tulenevad ka tema looduse eripärad. Mägede vahel kulgevad kitsad teed, mille kohati on varingud ära viinud. Teedel on maksimaalseks kiiruseks 30 km tunnis, sest kurvid ja augud ei lase suuremat kiirust arendada. Mööda teed sõites tulevad aeg ajalt kurvi tagant välja nõlvadel asuvad maalilised mägikülad. Toroja piirkond on veidi rikkam oma naabritest. Seepärast on siin ka traditsioonilised prügihunnikud väiksemad. Inimeste haritus mõjutab loodust. Ehk on see ka vastupidi. Vaated on nagu ikka mägedes hingematvad. Tühjad nõlvad on kaetud astmeliste riisiväljadega. Teeme jalutuskäigu mööda nõlvu ja läbi traditsioonilise küla. Loodus on kindlasti teiseks tugevaks põhjuseks ainulaadse traditsioonipärandi kõrval, miks Torojasse tulla.

USK

Meie reisijuht Eric ütleb, et ka tema jaoks on torajade usumaailm keeruline ja veelgi keerulisem on seda seletada võõrale. Nende uskumused on segu traditsioonidest, ajaloost ja tänapäevast. Valdavalt on torajalased juba 100 aastat ristiusulised. Linnades ollakse rohkem katoliiklased ja maapiirkondades luterlased. Oma usu kinnituseks on torajalased püstitanud Makale linna hiiglasliku Jeesuse kuju, mille kõrgus on väidetavalt 16 meetrit. Käisime sees ka pisikeses luteri maakirikus. Kirik oli äärmiselt lihtne. Isegi altar oli tehtud tavaliselt lauast, mida vajadusel kõrvale tõsta, sest äkki peavad esinema altari alusel laval lauljad või tantsijad.

Põlisusulised viivad oma rituaale tänase päevani läbi, kuid tänapäeval ohverdatakse inimeste asemel kanu.

Torajade põlisusku, mida kutsutakse Aluk To Dolo ( järgib u 1% elanikkonnast. Seda pole just palju. Torajade uskumuse aluseks on „püha kolmainsus“ ehk taevas, õhk ja maa. Soovisin osta jumalakuju, kuid korduvalt kinnitati mulle, et nende jumalatel ei ole kuju, vaid nad asuvad inimeste südames. Ometi on neil mitmeid kaugele ajalukku ulatuvaid traditsioone, milles jumala olemasolu on selgelt tajutav. Kas on siis tänapäevased torajalased oma traditsioonide algpõhjused unustanud või ei tahetud neid mulle kui võõrale avaldada. Eric jutustas, et põlisusulised viivad oma rituaale tänase päevani läbi, kuid tänapäeval ohverdatakse inimeste asemel kanu. Aastasadu tagasi oli olnud suur torojalaste juhtide kokkusaamine, kus otsustati loobuda barbaarsest kombest ohverdada inimesi ja vahetada inimesed kanade vastu. Seda järgitakse tänaseni, kui puu juurtele valatakse kana verd, et jumalad ja loodus oleksid vastutulelikud.

MATUSED

Matused on torajalaste elu keskpunkt. See lause kõlab kummaliselt, aga nii see on. Elada selleks, et matused saaks peetud. Nende matustetraditsioonid on ainulaadsed kogu maailmas ja tänaseni sügavalt au sees. Katsun siis seda kõike teieni tuua.

Matusetseremoonia, mida kutsutakse Rambo Solo, on ainulaadne, verine ja kallis. Selleks, et teha oma klassile vastavaid matuseid, peavad noored torajalased omandama hea hariduse. 70% neist läheb ülikooli ja see on kõrgeim näitaja kogu Indoneesia rahvaste seas. Ülikooliharidus annab võimaluse heaks töökohaks ja loogilise jätkuna heaks palgaks. Miks siis ometi on need matused nii kallid?

Kui torajalase peres keegi peaks surema, siis tuleb kokku perekonna koosolek ja otsustatakse, kui suurelt matuseid korraldatakse. Kuigi torajalased on enamuses ristiusulised, siis matustega seonduvalt on säilinud tänase päevani kaugele ulatuvad traditsioonid. Matustel tuleb läbi viia mitmeid rituaalseid tegevusi, mis kõik on kaunikesti kulukad. Kui lahkunu seisust arvestav eelarve on koostatud, siis hakatakse otsima sellele katet. Kuna raha kogumine võtab aega, siis ei ole matuste korraldamisega kiiret. Teinekord võivad need aega võtta mitu aastat. Seniks kadunukene mumifitseeritakse ehk muudetakse muumiaks ja reeglina elab muumia senikaua kodus edasi, kuni vajalik tseremoonia läbi viiakse. Tema kohta öeldakse surnu ja kui ta lõpuks ära saadetakse, siis on ta surnud surnu. Senikaua kuni muumia on majas, antakse talle süüa ja vahetatakse riideid ehk käitutakse nagu elavaga.

Kui lõpuks on raha koos ja otsustatakse korraldada tseremoonia, siis ettevalmistused algavad loomaturult. Käisime Makale loomaturul, mida korraldatakse kaks korda nädalas. Sinna tulevad kokku loomadega kauplejad üle kogu piirkonna, ka väljastpoolt Torojat. Nüüd jõuamegi selle jõhkra osani ehk torajade matusetseremoonia olulisim osa on vesipühvlite ohverdamine. Ühe esimese klassi isiku matustel tuleb ohverdada vähemalt 24 härga, kuid ohverdatavate pühvlite arv võib ulatuda kuni sajani. Madalamate klasside matustel saab hakkama vähemaga, kui vähemalt viis härga peab ikka ohverdatama. Lisaks härgadele veristatakse sigu, mille liha hiljem jagatakse külaliste vahel laiali. Ühe pühvli hind algab 5 miljonist ruupiast, mis on meie mõistes on 330 eurot. Erihinnaga müüakse valgeid albiino pühvleid, mis on kohustuslikud kõrgema klassi matustel. Kõige kallim pühvel, mida meie reisijuht Eric teadis kaubaks olevat läinud, maksis 700 miljonit ehk 44 tuhat eurot. Pühvleid kasutatakse ainult matusetseremooniatel. Igapäevaselt torajalased pühvli liha ei söö. Ometi oli loomaturg pakkujaid täis. Pühvlite müügiplatsi kõrval müüdi sigu. Sead viiakse kaasa matustele külaliste poolt. Piisab ühest seast perekonna kohta ehk iga külaline ei pea siga kaasa võtma.

Meil avanes sõpradega ainulaadne võimalus saada osa ühest matusetseremooniast. Tseremoonia kestab tavapäraselt mitu päeva. Tseremoonia tarvis on küla keskele rajatud spetsiaalne väljak. Varasemal ajal peeti matuseid kodus, kuhu rajati selleks hetkeks spetsiaalsed hooned. Tseremooniale saabujad registreeritakse saabudes ja pannakse kirja nende kingituse suurus. Seejärel suunatakse inimesed ümber tseremoonia väljaku asuvate katusealuste alla. Meil paluti viia kingituseks plokk sigarette, mida me ka tegime. Selline kingitus pidi turistide puhul olema tavapärane. Kui külalised koos, veristatakse pühvlid. Seda tehakse spetsiaalse noaga. Pühvlid, mis on torajalaste elus mänginud olulist rolli töö- ja transportloomadena, aitavad inimest ka teispoolsusesse jõudmisel. Usutakse, et ohverdatud looma hing viib inimese uuele tasandile. Mida rohkem ohverloomi, seda kiiremini ja kindlamalt ta järgmisele tasandile jõuab. See jutt on küll ilus, kuid ei mõju meie naisperele, kes valavad kaastundest loomade vastu väikese pisara.

Kõrgema klassi inimeste matusetseremooniatel on pühvlid kinni seotud spetsiaalsete kivist monoliitide külge. Monoliidid on kohale toodud ümbruskonna mägedest ja tahutud koonuseks. Suurimad monoliidid on enam kui 4 m kõrged. Ühel platsil võib olla sadu kivisambaid, olenevalt küla suurusest. Meie reisijuht Ericu kodukülas asus monoliitide ring otse küla luteri kiriku taga. Seega on tegemist kummalise kooslusega usust ja traditsioonidest.

Kui pühvlid on ohverdatud, siis alustab kuulutaja külaliste välja kutsumist spetsiaalsesse tervitusmajja. Kuna rahvast võib olla kohal väga palju, siis kutsumiseks kasutatakse helitehnika abi. Kutsutud külalised, ikka 20 inimest korraga, asuvad rongkäiku ja liiguvad maja uksest sisse, teise rongkäiguna lähevad majja leinajad ja kolmanda rongkäiguna teenindajad. Mõne aja pärast kordub kogu protseduur. Tervitatud külalised lahkuvad ja istuvad oma katusealuste alla. Sõõris olevate katusealuste juures eralduvad teistest kaks kõrgemale tõstetut. Ühel istuvad küla kõrgema klassi esindajad ja teisel valitsuse esindajad. Oluline kogu tseremoonia juures on suhtlemine. See on aeg, kui kõik pereliikmed ja sugulased kokku tulevad ja omavahelisi uudiseid vahetavad. Samuti sõlmitakse matustel kokkuleppeid ja lepinguid. Leinajad astusid ka meie katusealusest sisse ja vahetasid paar lauset. Tänasime neid meid vastu võtmast ja loa eest tseremooniast osa saada. Meile pakuti kohvi ja maiustusi. See oli hingeliselt võimas hetk ohverdatud loomade kõrval. Tseremoonia jätkudes ohverdati ühel hetkel pühvlite kõrval külaliste kaasa toodud sead, nüliti sealsamas ja jagati külaliste vahel laiali. Eric ütles, et ta pole kunagi poest liha ostnud, sest ikka on kellelgi matused ja siis tuuakse liha sealt kaasa. Seda saab siis pikemalt süüa, kuna kogused pole sugugi väikesed. Liha laiali jagatud, minnakse kodudesse laiali ja külaliste jaoks on sündmus läbi.

Leinajate jaoks jätkub tseremoonia nii mitu päeva kuni kõik külalised on tervitatud. Sellele järgneval päeval ohverdatakse pereringis taas pühvel ja viiakse kadunukene oma viimsesse puhkepaika. Alles siis kuulutatakse surnu surnuks.

Viimasesse puhkepaika viiakse muumiaks muutunud kadunukene kirstu asetatuna torajade traditsioonilist maja tongkanani kujutaval alusel, mida kannavad bambustugedel kuni 30 meest. Nüüd siis viimasest puhkepaigast, mis erineb ehmatavalt meie kristlikust surnuaiast.

Puhkepaikadena on Torajas kasutusel looduslikud koopad, kaljuseinad või kivid. Reeglina on ühe perekonna käes üks koobas või kivi. Lahkunu kantakse alusel koopani ja seejärel kantakse kirst koopasse, kuhu ta jääb aegade lõpuni. Koobastesse või otsetõlkes koobashauda, on ehitatud vajadusel riiulid, kuhu siis kirstud teineteise kõrvale asetatakse. Käisime ühes sellises koobashauas, kus oli umbes 40 kirstu. Vanimad võisid olla sadakond aastat vanad. Kivihauda on raskem rajada ja selleks on Torajas ametis eraldi meistrimehed, kes kaljusse või hiiglasikku kivisse raiuvad kirstu mahutava koopa. Augu avaus suletakse kaunilt kujundatud luugiga. Siis on olemas veel kaljuhauad, kus kirstud kinnitatakse kaljusse raiutud vaiadele. Mida tähtsam inimene, seda kõrgemal tema kirst on. Sellel on väga ratsionaalne põhjus. Nimelt oli torajalastel komme panna surnule kaasa tema elu ajal kogunenud ehted ja muud väärtesemed. Eelmise sajandi algul aga suurenesid hauaröövid ja see sundis torajalasi oma surnuid kõrgemale matma. Mida rikkam surnu, seda rohkem vara ja seda kõrgemale ta maeti. Loogiline.

Nägime ka värsket hauda, milles kirstu nihkunud kaane vahelt paistis muumia rahulolev nägu.

Üks uhkemaid kaljuhaudu asub Lemos. Mitmed perekonnahauad on külastajatele avatud. Seejuures ei ole need hauad mahajäetud, vaid tänaseni kasutusel. Tampang Allo koobashauas nägime kümneid pealuid, mille ümbert on kirstud ära mädanenud ja mis on seejärel korjatud ühte hunnikusse. Samas nägime ka värsket hauda, mille nihkunud kaane vahelt paistis muumia rahulolev nägu. Kivihaudu võib näha igal sammul. Reeglina ei tehta neid elumajast kuigi kaugele. Tänasel päeval on hakatud rajama moodsaid kivihaudu. See tähendab, et enam ei rajuta hauda looduslikku kivisse, vaid ehitatakse hauakambrid, mille esiseinal on luuk, kust kirst täpselt sisse mahuks. Kambri sees on riiulid, kuhu kirstud asetatakse.

Viimsete puhkepaikade juurde on kaljusse rajatud rõdule sarnanevad õõnsused, kus asuvad lahkunud kõrgema klassi inimeste puust elusuurused kujud. Valgesse riietatud kuju, mida kutsutakse tautau, on lahkunu täpne koopia. Nii võib ühel rõdurinnatisel olla kümneid kujusid, vanimad neist mitusada aastat vanad, et tänased lahkunute järeltulijad tunnetaks sidet möödunuga. 1970ndatel tabas Toraja haudasi rüüstelaine ja paljud tautaud rööviti. Ainuüks Lemos varastati 1980. aastal kaheksa tautaud. 1984. aastal müüdi Pariisi oksjonil üks tautau maha hinnaga 75000 dollarit. Rüüstamises ei kahtlustatud kohalikke, sest kuigi neil oleks raha vaja, siis tautau varastamine ja müümine võrduks samaga kui oma vanemad maha müüa.

Eraldi matmispaigad on kuni 3-kuustele lastele, kelle hambad pole veel kasvama hakanud ja kelle hinge peetakse seetõttu süütuks. Need lapsed asetatakse terra puu avausse püstisesse asendisse näoga kodu poole, et nad näeksid uuesti sündinuna tagasi tulla. Senikaua peab terra puu valge mahl neile asendama emapiima. Avaus kaetakse luugiga ja nii võib ühel terra puul näha kümneid väikseid luugikesi. Aja jooksul surnukeha laguneb ja siis öeldakse, et laps läks koju tagasi. Sellise beebipuu võib leida Kambirast.

Matusest on saanud Torajas turisminduse põhitugesid. Suurim kuulsus saavutati 1972. aastal, kui toimusid Toraja viimase kuninglikust soost isiku kuningas Puang Sangalla matused. Matustel osales üle 400 turisti, Natural Geograficu meeskond ja sellest tegi koos Rong Starriga filmi BBC. 1976. aastal külastas Torajat 12 000 turisti, 80ndatel juba 200 000 turisti aastas. Tänasel päeval on siiski sellised kuldsed ajad möödas ja turistide arv kahaneb. Meie reisijuht Eric viis meid viisakusvisiidile kohaliku valitsuse turismiameti juhataja juurde. Meile pakuti kohvi ja kohalike maiustusi. Tegime pilti, vahetasime viisakusi ja lubasime Toraja nime teha Eestis tuntuks. Hiljem avaldati foto meie külastusest ka kohalikus ajalehes. Jälle kuulsam!

KODU

Torajalaste maailmakeskmeks ja koduks on tongkonan. Tongkonan on täiesti ainulaadse arhitektuuriga ehitus. Legend räägib, et esimene torajalane saabus siia maale paadiga meritsi tänasest Hiinast. Tema paadi otsad kaardusid üles ja nii kaarduvad ka tongkonani katuse otsad teravikuna üles sümboliseerides esivanemate paate. Üks tongkonan kuulub ühele perele ja pärandatakse edasi põlvest põlve mööda vereliini. Kui otsustatakse ehitada uus tongkonan, siis esmaselt võetakse kokku perekondlik koosolek. Sellise suurema perekondlikul koosoleku otsustada on torajalaste elus väga palju ja kõik tähtsamad elulised sündmused arutatakse ühiselt läbi. Koosolek kokku kutsutud, pannakse paika planeeritava ehituse eelarve. Siis vaadatakse, kui palju keegi panustada saab. Kui eelarve ei täitu, siis vähendatakse hoone mahtu. Igal juhul perekondliku kokkuleppe ja otsusena asutakse lõpuks ehituse juurde. Arhitektuuriliselt on majad kõik sarnased. Tongkonan asub postide peal, jättes maapinnal asuva esimese korruse alt tühjaks. Elamise all elavad perekonna loomad ja linnud. Kitsuke trepp viib elukorrusele, mis koosneb kolmest toast. Esimeses on vanemad, keskmine on elutuba ja kolmandas elavad lapsed ja siia majutatakse ka kallid külalised. Elutoa ühe seinas on lõkkease, mida kasutatakse söögi tegemiseks. Lõkkeaseme kõrval on auguga plaat. Auk avaneb alla ja ilmneb, et seda kasutatakse tualeti asemel, aga ainult pissimiseks. Pissipoti küljes oli uhmrinõu, kus peenestati vürtse, kui piss pritsib, siis pole soola vaja lisadagi. Eluruumide peale jäävates katusealustes hoitakse perekonna väärtasju.

Mulle tundub päris koomiline, kui naaber külla tuleb. Kui meie oleme harjunud ikka külla minnes uksele koputama, siis nemad koputavad pea kohal asuvale luugile ja luugi avades kõrgub peremees sinu kohal ja mõtleb, kas kutsub sisse või lööb luugi nina ees kinni.

Ühe tongkonani ehk eluhoone juurde kuulub alati vähemalt üks alang. Alang sarnaneb väljast tongkonaniga. Ainult, et põrandas oleva luugi asemel, on neil luuk otsaseinas. Alang on majapidamises meie mõistes kasutuses aidana. Peamiselt hoitakse seal riisi, aga ka muid kuumuses säilivaid toitaineid. Nii tongkonani kui ka alangi tugipostid on tehtud palmipuust, mis on nii libe, et rotid seda mööda üles ei saa. Tänasel päeval nägime juba ka betoonist poste. Ühe tongkonani juurde võib kuuluda mitu alangi, sõltuvalt perekonna rikkusest. Kogu seda kompleksi kutsutakse samuti tongkonaniks. Sarnaselt eesti keelega, kus sõna „talu“ samuti tähendab eluhoonet ja ka kogu kompleksi koos aitade ja lautadega.

Tongkonan sümboliseerib torajade elamise naiselikku energiat ja alang mehelikku energiat. Samal põhjusel tohivad riisi alangi viia ainult naised, sest naised toidavad mehi. Ärge küsige, miks see nii on, aga nii mulle öeldi. Tongkonan on torajalaste maailma keskmeks ja kui nad ka tänasel päeval satuvad elama mujale maailma, siis tulevad nad alati oluliste sündmuste puhul tagasi oma tongkonani. Pikkadel vihmaperioodidel anti just tongkonani eluruumis edasi põlvkondade tarkusi. Kuigi väliselt on hooned traditsiooniliselt identsed, siis majaomaniku ilumeel võib anda hoonele ainulaadse välimuse. Nii on hoone põhjaküljele kinnitatud pühvli lõualuud ja hoone esiküljele pühvli sarved. Uurisin Ericu käest, et kas sarvedel on mingi usuline põhjendus olemas. Eric vastas lihtsalt, et ei ole, kuid jätkas samas, et sarved pannakse lõunaküljele ja hambad põhjaküljele. Olen sisemuses siiski kindel, et ajaloos oli nendel sarvedel ja muudel sümbolitel tugev tähendus. Seda lähemalt uurida seekord siiski ei jõua. Hooned on kaunistatud eriliste mustrite ja kirjadega, millel on samuti tähendused.

Ühte külasse kuulub mitu tongkonani. Tongkonanid võivad kuuluda ühele perele, kus kõrvuti elavad õed-vennad või tädid-onud või muud sugulased, aga naabriteks võivad olla ka teise perekonna liikmed. Tongkonani ehitamine ei ole Torajas väljasurnud traditsioon. Ka tänapäeval uut elamist ehitades pannakse kõige pealt püsti tongkonan. Traditsioonilise hoone kõrvale on tihti ehitatud kaasaegne hoone või tongkonani esimene korrus elamiseks kinni ehitatud, kui ühtviisi teravikulised katused on neil kõigil. Loomulikult on mitmed ajaloolised külad avatud vabaõhumuuseumina. Näiteks juba 11. sajandist pärit Palawa või kõige terviklikum külakompleks Kete Kesu või saladuslik Tumakke.

PULMAD

Olen käinud isamehena kümnetes eesti pulmades ja olen uurinud meie pulmatraditsioone. Seepärast tundsin huvi ka torajade pulmakommete vastu. Lisaks olime näinud pulmadeks püstitatud telke kõikjal, kus me ringi sõitsime.

Pulmade korraldus algab samuti suurest perekondlikust kahe suguvõsa ühisest koosolekust. Pulma eelarve saadakse kokku ja see jagatakse kahe suguvõsa vahel võrdselt pooleks. Pulmad on kahepäevased. Esimesel päeval korraldatakse pidu linna- või külarahvale. Selleks püstitatakse telk linna keskväljakule. Me märkasime neid telke ka mägikülade autoteedel, sest tihti on autotee ainus veidi laiem ja sile koht kogu külas. Politsei reguleeris liiklust ja vaatas, et keegi telgiuksest auto ette ei astuks. Linnarahva peol mängib ansambel ja pakutakse suupisteid. Peo lõpetab südaööl striptiisiprogramm. Viimast taheti keelustada, sest need hakkasid muutuma liiga paljastavaks.

Teine päev algab noorpaari jaoks varakult. Kristlastena lähevad nad kõigepealt kirikusse, kus viiakse läbi laulatustseremoonia. Tseremoonia sarnaneb vägagi meie kirikutes toimuvaga. Seejärel sõidetakse peomajja. Kui rahvas on kogunenud, peab üks vanematest sugulastest traditsioonilise õnnistuskõne, mis sisaldab lisaks headele sõnadele laule ja salme. Seejärel hakatakse sööma. Söögi lõppedes tänatakse noorpaari ja antakse üle kingitused, milleks on alati raha. Kingitus üle antud, asutakse koduteele ja noorpaar läheb tavaliselt sealt kohe pulmareisile.

Peale abiellumist kolib peigmees pigem pruudi juurde, kuni suguvõsa neile oma tongkonani ehitab.

Meie reisi aitasid kokku panna Facebooki lehe Aasia Privaatreisid kogenud konsultandid ehk inimesed, kes on palju ise Aasias reisinud ja rõõmuga oma kogemusi jagavad. Meil aitasid nad kokku panna meie huvidest lähtuva reisikava. Nad pakuvad ka eestikeelse reisisaatja teenust, kuid sellest seekord loobusime. Kui planeerite Aasia reisi, siis tasub igal juhul nendega ühendust võtta. Ilma nende soovituseta poleks eales osanud sellist haaravat reisikava kokku panna. Tänan!

Vaata ka galeriid:

Veel Arlet Palmiste jutte saad lugeda Arleti juturaamatust — SIIT!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare