ANTALYA | Lopsakas rohelus, suurlinna melu ning kõikjal vabalt pikutavad koerad

Vaata ka suurt galeriid!

Vaade Antalya keskväljakult võtab esimese hooga hinge kinni. Kui taas hingata saad, juhib giid ülejäänud gruppi juba järgmise vaatamisväärsuse juurde. Sestap tuleb jälgida, et end "õhku ahmima" ei unustaks..
Vaade Antalya keskväljakult võtab esimese hooga hinge kinni. Foto: Kairi Oja

Kui külastada Antalyat esimest korda, võib emotsioon olla rabav. Minu jaoks, kes ma olin Türgis üksnes Marmarises käinud ja sedagi kümmekond aastat tagasi, oli üllatusi, ent ka äratundmisi ohtralt. Ja kõik need olid positiivsed.

Esiteks tuleks kohe ära öelda, et türklased armastavad värve. Värve, head toitu ja loomi. Ja oma külalisi, kelle eest hoolitsemine on neile muuseas auasi.

Tõenäoliselt pole üllatus, et mida lõuna poole ja mida soojemaks, seda tulisemaks muutub temperament. Vahemere põhjakaldal asuv Türgi on selle arusaama ehe kinnitus — türklased ei hoia oma emotsioone tagasi. Tõsi, valdavalt on need pigemini ülevoolavalt heatahtlikud.

Et turism moodustab sellel maal vaat et veerandi kogu ettevõtlustulust, osatakse siinmail seda väärtustada ja teadvustada. Kõige hämmastavam, selle sõna parimas tähenduses, on selgelt tunnetatav asjaolu, et kogu see külalislahkuse-värk on neil ehe. Ei ole kusagilt tunda, et külaliste vastu ollakse lahke, sest nii on vaja, nii peab, et teenida kasumit. See lihtsalt on neil veres, intuitiivselt ja lastetoa tasandil. „Meid on lihtsalt nii kasvatatud, põlvkondade kaupa,“ räägib kohalik turismiettevõtja. „Me ei suhtu meid külastavatesse inimestesse kui turistidesse, vaid kui külalistesse, ja seal on küllalt suur vahe,“ selgitab ta. „Ning me kohtlemegi igaüht, kes meie juurde tuleb, kui külalist, keda oleme oodanud, nagu me ootame omaenese külalisi, kes tulevad meile koju külla,“ jätkab ta. Nii see tõesti on — sa tunned end ükskõik millises Türgi hotellis just nii, nagu oleksid külas. Kelllegi kodus külas.

Seotud lood:

Hotelle leidub Türgis igat masti, ent kõige populaarsemad näikse olevat ikka 4- ja 5-tärnised hotellid ning all inclusive (e.k kõik hinnas) hinnapaketid, mis lubavad hotellikülastajal end argirütmist täielikult välja lülitada. Nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögi a la carte valikud on avarad ning jätavad võimaluse valida nii euroopaliku kui türklaste endi rahvusköögi kasuks. Samavõrd avar on alkoholivalik ning baarilette jagub nii hotellides sees, basseinide äärde kui ka suisa merekaldale.

Loe veel

Viimane pole iseenesest üllatav, sest nii on see kõikide all inclusive pakettide puhul, kuid türklased on kõige suhtes tõesti püüdlikud ning tõenäoliselt seetõttu on üldmulje selles osas muljetavaldav ning järjekordades väga pikalt seisma ei pea, nagu seda võis paiguti tunda näiteks Egiptuse 4-tärni hotellides.

Antalya eeslinn, õigemini palju väikeseid külakesi hõlmav Side linnake, iseäranis selle vanalinn oma kreekapärasuse ning vahemeremaadele omaste kitsukeste tänavate, loendamatute — värviliste aknaluukidega — kohvikute ja söögikohtadega ning sadamalinnadele omase atmosfääri ja olustikuga haaravad su enesesse sedavõrd tugevalt, et unustad paiguti hingata. Kui jälle meelde tuleb seda teha, võid leida end ümbritsetult kolmest-neljast kaupmehest, kellest igaüks hoiab peos oma kaupa ning kõik nad üritavad just sulle selgeks teha, et on erakordselt suur viga mitte külastada nende kauplust. „My friend will show you, come on in,“ kostub üksteise võidu läbi turistidevoo.

Minul oli vaja jalanõusid ning sestap astusin ühte loendamatutest kauplustest täiesti vabatahtlikult sisse. Olles müüjale selgelt teada andnud, et soovin mingeid lahtiseid ja madalaid jalanõusid ja ütelnud oma numbri, käivitas see tõelise ahelreaktsiooni — tõenäoline poe omanik andis käsu kätte vähemalt neljale müüjale, kes kõik ülehelikiirusel minu soovi täitma asusid. Vajalik number ja jalanõudepaar leitud ning proovitud, küsisin üle, et ega need ometi nahast ei ole, sest no kümne euro eest ei saa see ju reaalne olla. „No-nooo, it is the leather, for sure, and it is cheap, because I get them from a good stock,“ kinnitas poe omaniku moega härrasmees näoga, mis lubas arvata, et usub seda ka ise. „Heakene küll, nahast või mitte, jalanõusid on mul ju vaja,“ jõudsin vaid mõelda, tasusin ja tegime minekut. Mõne tunni pärast selgus tõde — mõistagi ei saa kümne euro eest nahast jalanõusid — need olid maalinud jalgadele suviselt värvilised triibud. Mnjahh. Seda võis ju arvata.

Üks klassikalisi tõmbenumbreid Side lähistel on Manavgat nimeline kosk, mille ümbrusse on koondunud loendamatu arv kauplejaid ning ränd-esinejaid, sõna füüsilises mõttes värvikaim näite oli papagoide — ilmselt aaradega — rahvale näitamisega ametis olnud tandem. Linnud olid taltsad nagu kodukassid ning võlusid kõiki juba distantsilt ning tundus, et kosk ise ununes paljudel sootuks, sest papagoid said teenitult kogu tähelepanu.

Kontrastidest ei tule siin maal samuti puudust — mäed ja orud, eriti kaldapealsed, põimuvad omavahel maaililsteks vaadeteks ning neid vaadates tekib tahtmine need endale igaveseks „mällu pildistada“, et saaks neid alati enesega kaasas kanda. Otsustan teha just nõnda ja „pildistan“ kohe mitu erinevat vaadet endale mällu. Tõsi, kaamerasse ka.

Antalya, Türgi suuruselt teise linna südames keeb aga tõeline elu ning ehkki Türgi ei kuulu Euroopa Liitu, mõjub siinne õhustik ühtviisi nii euroopalikult kui vahemereliselt ning näen siin samadel põhjustel veidi sarnasust Küprosega. Muide, ka loodus on Küprosega väga paljus sarnane.

Kodutute kasside käpad käivad siin linnas hästi — möödume silmatorkavalt värvikirevatest kasside „sotsiaalmajadest“, parasjagu on õhtusöögiaeg. Suurem osa asukaid on end toidukausi ette vedanud ja naudib pealelõunast päikesepaistet kogu südamest. Tõenäoliselt pole neil aimugi, et nad viibivad varjupaigas, sest viimane kui üks neist näikse justkui naeratavat.

Kes on näinud mullust kultusfilmi Istanbuli linnakassidest „Kedi“, tunneb selle tunde ära. Kassidest peetakse siin lugu ja linlased hoiavad neid. Kohe majaderivi juures asub väike lett, kust saab osta nii kassidele krõbinaid kui ka niisama raha jätta. Poetan väikesesse plekkaussi paarieurose ning peremees suundub endamisi naeratades järgmisi konserve avama.

Ka koeri on siin igat karva ja igas suuruses, peamiselt suuri ning rohmakavõitu, karmikarvalisi krantse, kes pikutavad ilma vähimagi piinlikkuseta kesk linnatänavaid ning miski ei näi neile maailmas korda minevat. Möödakäijad silitavad neid ning ka sellest ei lase loomad end häirida.

Toidud on Türgis midagi, mille kirjeldamiseks jääb paiguti sõnu puudu ja see on kunst, mille kaudu on nad end maailmale tuntuks teinud.

Antalya südalinna kohvikuil on mingi selgelt äratuntav, oma vibe, mis paneb ajataju kergelt kaotama. See on nii muide kõigis vahemeremaades, kus kõik näib toimivat intervalli võrra aeglasemalt. Ja nii ongi hea, sest kas pole see mitte puhkuse eesmärk, unustada kõik muu ja lasta end voolul kanda?

Türgi reise müüvate reisikorraldajate ning -müüjate valik on kaunis avar, teiste seas pakub sel kevadel juba teist hooaega charterlende Türki Leedu päritolu reisibüroo Kidy Tour, kes on siinsel turul jõudsalt kanda kinnitamas.

Eks valik tuleks teha igalühel ise, kas osta pelgalt lennupilet ja leida kohapeal ise majutus, või usaldada end professionaalse reisikorraldaja hoolde.

Ent üks on kindel — Türgi on maa, kust naastakse alati laetud patareidega. Seda nii emotsionaalselt, füüsiliselt kui kultuuriliselt.

Vaata ka suurt galeriid:

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare