Filipiinlaste turismigrupi liikmed vaimustusid meie maast. Toome ära mõned asjad, mis neile eriti meeldisid või pööraselt imestama panid.

Eesti taasiseseisvumine meenutas neile nende endi rahumeelset People Power revolutsiooni aastal 1986, kui nad lauludes väljendasid oma soovi vaba olla, vabaneda diktaator Ferdinand Marcose võimu alt.

Nad ei teadnud Eestist midagi ja kartsid, et oleme ajast maha jäänud ja nõukogulik riik.

Nad tegid fotosessiooni korstnapühkija skulptuuri juures ja päris keeruline oli neile seletada, kes on korstnapühkija ja mis tööd ta täpsemalt teeb. Neil ju ei ole korstnapühkijaid, isegi sõna ei ole.

Nad olid vaimustuses puhtast Pärnu rannast, nad ei arvanud, et kaugel Põhjamaal üldse mingi selline rand saaks olla. Vesi oli nende jaoks loomulikult liiga külm.

Nad kartsid autosid ega julgenud üle tee minna, kui auto paistis, sest nende maal autod ei jää seisma, et jalakäija üle tee lasta.

Nad vaatasid suurte silmadega kirsse ja maasikaid, sest nende maal need haruldased ja väga kallid. Ostsid neid turult meeletutes kogustes.

Ainuke asi, mida nad oma kodumaalt igatsesid, oli see, et saaks lõpuks ometi riisi. Meie riis pole ikka päris see ja kartulid on küll toredad, aga õige riisi vastu ei saa miski.

Neile meeldis ostelda, isegi Tallinna Teletornist ostsid igasuguseid asju kaasa. Nad tutvusid ka Joiki kosmeetikasarjaga, kõige rohkem meeldis kehakreem, mis annab sära.

Nad olid neil päevadel ainukesed inimesed Eestis, kes kogu aeg varju otsisid, et mitte päikese kätte jääda. Neil nimelt paistab kuum päike 360 päeva aastas.

Vaata galeriid filipiinlastest Eestis: