Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, kirjeldavad selle laulu kolm maagilist stroofi täiesti ammendavalt Maldiive kui edukat turismimaad.

Kuulsustest rääkides tuleb märkida, et Maldiive on eri ajal külastanud kaks juba oma eluajal legendaarseks saanud rändurit: Kon-Tiki mees Thor Heyerdahl ja sukeldumispioneer Hans Hass. Mõlemad on oma reisist kirjutanud ka raamatu. Dr Hassi järgi on nimetatud ka üks sukeldumiskoht Malé lähistel.

Millega Maldiive võrrelda?

Läti ei kanna võrdlust Maldiividega muidugi välja, sest et Lätil lihtsalt pole ühtegi meresaart.

Eestiga on teine lugu. Küsisin ühelt Eesti professorilt ja ühelt teaduste doktorilt (mõlemad on mitu korda Maldiividel käinud), et kus riigis on rohkem saari – Eestil või Maldiividel? Sain kiired ja kindlad vastused, et eks ikka Maldiividel. Tegelikult see nii ei ole. Eesti ületab Maldiive nii saarte arvu kui ka umbes kümnekordselt saarte pindala poolest. Maldiivide inimgeograafia illustreerimiseks võiks umbes Tallinna linna jagu inimesi mõttes ümber paigutada Eesti meresaartele, Saare- ja Hiiumaa välja arvatud. Ja puistata saared üsna hõredalt laiali ekvaatorile keset India ookeani kahe Eesti pindala suurusele akvatooriumile.

Enamik Maldiivide saartest on moodustunud korallrahudele kuhjunud liivast, seetõttu on saared merepinnast vaid natuke kõrgemad. Liiv on orgaanilise tekkega, koosnedes korallide, mikroorganismide, molluskite jne jäänustest. Tihti moodustuvad korallrahudest mitmekümnekilomeetrise läbimõõduga ebakorrapärase kujuga saarteketid − rõngassaared ehk atollid.

Termin ‘atoll’ tulenebki Maldiividelt, kohalikust dhivehikeelsest sõnast atholhu.

Haarmetega meriroosid on loomad, kes elavad meriroosahvenatega tihedas sümbioosis. Pildil olev maldiivi meriroosahven (ingl k Maldives anemonefish) valvab oma marja täpselt nii, nagu Nemo filmis. Foto: Ülar Tikk

Maldiivide kõik 26 atolli paiknevad ligi tuhande kilomeetri pikkusel põhja-lõunasuunalisel veealusel mäeahelikul. Kui atollide sees on mere sügavus tihti sukeldujale sobiv, 25–50 meetrit, siis atollide välisserval langeb sügavus järsult peaaegu ühe kilomeetrini. Maldiivi saarekesed on kõik väikesed, neist ühegi pikkus ei ületa 8 kilomeetrit ja pindala 6 ruutkilomeetrit.

Pikim, 14 kilomeetri pikkune autotee riigi äärmises lõunaosas ühendab ühtekokku tervelt nelja saart. Suurim saar on teadagi pealinn Malé, napilt Tartu Annelinna suurune, aga elanikke on seal kokku terve Tartu linna ja maakonna jagu.

Ainulaadne paik

Selline geograafiline eripära annab aluse mitmele kõrgele kohale maailma „kõigekõige“- pingeridades. Maldiivid on nimelt tuntud kui maailma madalaim riik, seda nii maapinna keskmiselt (1,5 meetrit) kui ka maksimaalselt kõrguselt (2,4 meetrit).

Aasias ollakse väikseim riik nii pindalalt kui ka rahvaarvult.

Samas, inimasustuse tiheduselt on riik maailmas esimeste hulgas, seda eriti pealinna arvestuses.

Tänu oma erilisele madalusele on Maldiivid üldtuntud kui maa, mis tõenäoliselt kunagi maailmamere taseme tõusu tõttu vee alla jääb. Laskumata siinkohal vaidlusse, kui kiiresti maailm ikka päriselt soojeneb ja maailmameri tõuseb, võib väikese rahva suurest murest vägagi aru saada.

Sukeldujate ühes lemmikpiirkonnas Fushivaru kaitsealal on tugevate hoovuste sees alati keerlemas suured kalaparved. Õnneks on kalapüük seal keelatud. Foto: Ülar Tikk

Et juhtida territooriumi võimalikule uppumisele tähelepanu, on rakendatud erinevaid meetmeid ja aktsioone. Näiteks juhatas nüüdseks juba kukutatud president valitsuse terve koosseisu istungit täies sukeldumisvarustuses vee all, kus allkirjastati üleskutse süsinikuemissiooni vähendamiseks maailmas. Alustatud on riiklikku projekti uue kodumaa otsimiseks Sri Lankast ja isegi Austraaliast. Lisaks eksisteerib Maldiividel nii tormidest tingitud üleujutuste kui ka tsunamide oht. Kurikuulus 2004. aasta tsunami tegi ka Maldiividel palju kahju, kuid mitte niipalju, kui oleks võinud arvata. Siinkohal mängib suurt rolli asjaolu, et Maldiivide saared asuvad hõredalt keset avaookeani, kus tsunamilaine kõrgus ei ole kuigi suur, umbes meeter. Suurimat kahju teeb tsunami hoopis rannikul, eriti lahtedes, kus tõusulainete veehulk kumuleerub.

Riigi nime said Maldiivid brittidelt pealinnasaare Malé järgi, mis sanskriti keeles tähendab saarteketti. Maldiivlased ise kutsuvad oma maad ދިވެހިރާއްޖެ ehk Dhivehi Raaje, ‘dhivehi rahva maa’. Sõna dhivehi omakorda tähendab vanades keeltes saarlasi. Eeltoodud dhivehi tähestiku kohta võib küll uskuda legendi, et see loodi algselt salakirjaks.

Maldiivide majanduses on põhiliseks turism ja kalandus. Esimene kuurort alustas aastal 1972, praeguseks on neid saja ringis.

Aastas külastab Maldiive umbes miljon turisti. Rahvusliku koguprodukti suuruselt inimese kohta on Maldiivid maailma keskmise kandis, see on võrdne umbes Hiinaga ning kahekordselt ees näiteks Georgiast või Armeeniast. Kasutusel on oma raha, ruupia, aga turist võib kohal ära käia nii, et ta seda raha ei näe. Turisminduses maksab ikka ja ainult Ameerika dollar, nii ülekandes kui ka sulas. Ka tänaval (kui sinna üldse satute) saab dollarites maksta.

Musttäpp-kerakala (ingl k blackspotted puffer) pikutab rifil, kuni pisike huulkala tema lõpuseava puhastab.

Araabia kevad ei ole sellesse moslemiriiki õnneks veel jõudnud. Presidendivõim on olnud suhteliselt püsiv ja ehkki islamiradikaalid on nõudnud muuhulgas ka kuurortide alkoholi- ja sealihaerandite lõpetamist, pole seda tehtud. Eks suuremate rahutuste tekkimist takistab ka masside kogunemiseks liiga keeruline logistika ja asjaolu, et pealinna on kogunenud suhteliselt jõukam kodanikkond. Kohalike väitel ei erine korterite üürihinnad Malél eriti Londoni omadest.

Lennurada vees

Lennuühendus Maldiividega on väga hea.

Turkish Airlines viib Tallinnast kohale ühe vahepeatusega. Ka Lufthansa avab regulaarühenduse Maléga veel enne aastavahetust, Emirates käib Saksamaalt kaks korda päevas. Maandumine Malé rahvusvahelises lennujaamas tekitab omajagu kõhedust. Nimelt asub lennujaam pealinna naabersaarel ning lennurada on mõlemat otsa pidi otse meres. Nii et maandumisel tekib küsimus, kas rattad satuvad ikka kõvale maale. Sõltumata kodakondsusest saab iga saabuja 30-päevase tasuta turismiviisa. Ette näidata peab olema broneering või hulk raha ja tagasilennu piletid. Korduvkülastajatelt seda tavaliselt ei nõuta. Kuivõrd tegu on kuiva seadusega range moslemimaaga, siis valgustatakse kogu saabuv pagas läbi ja kaasatoodud alkohol võetakse ära. Tegelikult mingit mõtet oma jooke kaasa vedada ei ole, kuna enamik kuurorte pakub ainult all inclusive paketti. See tähendab, et fikseeritud hinna eest võib süüa-juua niipalju kui kulub.

Muidugi, kõik hinnad on soolased.

Nii, tollist läbi ja juba ümbritsebki teid hulk tõmmunäolisi lühemat sorti mehi.

Nad on professionaalid, kõik tunnevad kõiki ja hetkega olete oma kuurorti agendi „käe all“.

Vastavalt sellele, kui kaugel lennujaamast paikneb sihtkoht, pannakse teid kas laeva peale või juhatatakse edasi vesilennukite terminali. TMA, Trans Maldivian Airways on maailma suurim vesilennukompanii.

Täppuim-tiibkala (ingl k spotfin lionfish) on väga ilus, aga mürgiste uimeogadega. Foto: Ülar Tikk

Oma 46 Kanada päritolu Twin Otteriga veab see kompanii Malé lennujaamast kuurortsaartele laiali ligi pooled Maldiive külastavatest turistidest. Enamik sihtpunkte jääb seejuures vähem kui ühetunnise lennuaja kaugusele. Selline teenus on turistile vajalik ja mugav, sest kolme- kuni kuuetunnine loksuv paadireis merel on viimane asi, mida te pärast pikka öist kohalelendu sooviksite. TMA lendurid on kenasti vormis, pagunitega valged särgid ja sinised lühikesed püksid. Ülemaailmse tuntuse garanteerib neile tõik, et lennatakse alati paljajalu. Lendurid ise ütlevad, et nii on ka tunnetus kõige parem, lihtsalt mujal on paljajalu lendamiseks liiga külm. Võiks ju arvata, et kuna TMA näol on tegemist Aasia lennufirmaga, siis on kõik ligadi-logadi. Siiski mitte, kogu firma töötab nagu kellavärk.

Niisiis, vesilennuk. Kolmveerand tundi kahe kilomeetri kõrgusel ookeani kohal, kohati üksikud helevalge rannaga palmisaared. Lennukis on 16 kohta, kuid tihtipeale on viimane istmepaar täis hoopis sukeldujate ülekaalulist pagasit.

Ülekaalu suhtes näitab TMA üles elegantset hoolimatust, aitäh neile siinkohal.

Märkimisväärne on, et nii stardiks kui ka „veendumiseks“ vajalik veetee pikkus on ainult 400 meetrit. Ja lendamine on ikka „päriselt“, õhuaukudega ja ilma autopiloodita.

Ka kuni meetrised lained ei sega starti-maandumist.

Kuredu palmisaar

Nii jõuamegi oma palmisaarele, meie näitel siis Lhaviyani atolli ühele suuremale saarele nimega Kuredu (Kuredhoo). Kohale jõudes tabab saabujat üllatus. Nimelt ei erine avanev pilt naturaalis kübekestki turismikataloogide omadest. Ongi helesinine meri, valge liiv ja palmid. Täpselt nagu Gunnar Grapsi kunagises ägedama pensionisamba reklaamfilmis. Minu tütar oli kolmeaastasena talvisest Eestist äkitselt suurde suvesse saabudes sõnatu ning astus vesilennukilt maha tulles esimese asjana täiega merre. Koos kleidi ja kingakestega.

Kuredu, see pooleteise kilomeetri pikkune saareke mahutab kahekohalistesse palmilehtedest katusega bangalotesse 800 turisti. Palmilehed on tänapäeval muidugi dekoratsioon. Bangalod võivad olla erineva hinna ja elukvaliteediga, kuid kõigis on konditsioneer ja soe vesi. Kuna maad napib, on neist hulk (kallimaid) ehitatud vaiadele vee kohale. Selline moodus on kasutusel ka paljudes teistes kuurortides. Duširuumid on alati ehitatud õue, mis sealset kliimat (30° C nii õhk kui ka vesi) arvestades on eriti mugav.

Lisaks majakestele mahub saarele ka kümmekond restorani ja baari, spaa, paar suveniiripoekest ja kolm mageda veega basseini. Saare keskel on golfiväljak ning teenindava personali külake koos jalgpalliväljaku ja omaette basseiniga. Teenindava personaliga on nii, et esiteks seda napib ja kohalikud mehed ei tohi veinist kangemat alkoholi isegi läbi klaasi katsuda. Seetõttu on baarmenid pärit teistsuguse usutunnistusega lähiriikidest ning keskastme personalijuhtide jaoks on kuurordil oma koolitusprogramm, mis toimub aastakese jagu Singapuris.

Kui lugejale tundub, et ligi tuhat turisti väiksel saarekesel peaks olema ilmselgelt liiga palju, siis tegelikkuses on suisa vastupidi.

Kuredu Caves (Kuredu koopad) on maailmas ainulaadne sukeldumiskoht, kus võib kindla peale kohata rohekilpkonni (ingl k green sea turtle). Foto: Ülar Tikk

Inimestevaheline kaugus veepiiril või rannaliival on harilikult mõnikümmend kuni sada meetrit, olles sellega Pirita või Pärnu ranna absoluutne vastand.

Kuurort (resort) on üldjuhul üksikul saarel kohalikust elust täiesti eraldiseisev kinnine puhkekompleks. Tavaliselt hõlmab see kogu saart. Kuivõrd see on ühe omaniku või korraldaja käes, siis sularahas arveldamist ei toimu ja iga lisateenuse saamist kinnitab külaline oma allkirjaga. Makstakse kõik korraga lahkumisele eelneva päeva õhtul. Kinnine territoorium tähendab muu hulgas ka seda, et igasugune erainitsiatiiv, kohalik elu ja (tänava)kaubandus puudub, see-eest on aga olemine hästi turvaline. Rannad-teerajad rehitsetakse iga nädal hoolega üle. Ja erandina muust riigist on turismisaartel lubatud alkohol ja sealiha. Süüa, muide, antakse väga hästi.

Lisaks euroopalikele (ja osalt ka Euroopast toodud) roogadele on saadaval ka aasiapäraseid toite ning peaaegu iga päev ka värsket kala.

Mingit regulaarset laevaühendust saarte vahel enamasti ei ole, vesilennukid käivad vaid pealinna vahet. Ja lennuki peale saab ainult koos broneeringuga. Lühidalt, Maldiividel ei ole saarelt saarele seljakotiga ringikäimiseks peaaegu mingit võimalust.

Kuurorte on muidugi erinevaid ja ka inimesed neis on vastavad. On selliseid, kus kõik teerajakesed on asfalteeritud ning naisterahvad lähevad õhtusöögile peentes tualettides ja kõrgekontsaliste kingade kõpsudes. Palju susisevaid häälikuid. Muidugi, ega kuumal asfaldil paljajalu käia saagi.

Kuredul aga lähevad reisijalatsid kohe kappi ja järgmised kaks nädalat käiakse valgel korall-liival paljajalu. Ei mingeid plätusid.

Loodusest ja sukeldumisest Siinkohal võiks ju ikkagi küsida, et kas selline rehitsetud steriilsus igavaks-lamedaks ei kisu? Kindlasti pole Maldiividele asja inimesel, kes merevett ei armasta. Huvitavaks teeb elu seal just nimelt paradoks, et kinnine kuurort asetseb keset avatud ookeani. Seetõttu on seal kõik võimalik, isegi sinivaal. Aga alustame lihtsamast.

Haipojad ja väikesed raid ujuvad (ja tekitavad palju elevust) mõne meetri kaugusel veepiirist. Kogu aeg. Linnud, sisalikud ja lendkoerad on iga päev kohal. Edasi, snorgeldamine ümber saare on tasuta.

Umbes kaks korda tuleb minna maskiga vette, et ära näha merikilpkonn, suur papagoi- või ninasarvikkala või mureen või isegi barrakuuda. Kohal on ka hulk igasugu muid värvilisi kalu. Paadiretkel on suur tõenäosus kohtuda manta raidega (hiidsarvikrai).

Loodusesõbra eluunistus! Veespordikeskusest saab laenutada purjekat, kanuud või rentida mõneks tunniks mootorpaadi koos juhiga. Aga mis kõige tähtsam: sukeldumiskeskus. Pro Divers Maldives Kuredul nimetas end üksvahe Aasia suurimaks sukeldumiskeskuseks.

Mina lisaksin, et kindlasti on tegu ka maailma ühe parimaga. Tegelikult ongi Maldiivid vaat et parim koht sukeldumiseks kogu maakeral. Soodsad ja ohutud tingimused algajale − soe, selge vesi läbipaistvusega kuni 30 meetrit, vähe laineid ja hoovusi (kui ei soovi). Meduusid ja muu kõrvetav ollus vees puudub. Samas on olemas kõik vajalik professionaalsele allveefotograafile alates haidest, raidest ja laevavrakkidest kuni kõikvõimalike rifikalade ja pisikeste värviliste tigude ja läbipaistvate garneelideni.

Sealsamas Kuredu külje all on kaks sukeldujate maailmakaardile suurelt ja punaselt märgitud sukeldumiskohta. Kuredu Express on saartevaheline kanal, kus võib sageli kohata haisid. Express sellepärast, et seal on alati tugevad hoovused, mis teevad sukeldujale tasuta sõitu. Eks paat tuleb lõpp-peatusse muidugi vastu. Kuredu Caves on aga vist ainuke koht maakeral, kus võib 100% tõenäosusega kohata suuri rohekilpkonni. Neil on seal veealustes koobastes ja urgetes puhkekohad, kust nad aeg-ajalt pinnale hingama tõusevad.

Inimestega on nad üsna harjunud, aga katsuda ei lase.

Ja nüüd jõuamegi selleni, et Maldiividelt võib end küll välja registreerida, aga lahkuda ei saa. No vähemalt vaimses mõttes.

Ei tea kõigi kuurortide kohta öelda, aga Kuredul on iga kümnes turist korduvkülastaja.

Tunnen isiklikult sukeldujaid, kes on samas kohas käinud üle 25 korra, kaks korda aastas, regulaarselt. Ja ka mina ise ei ole veel õppinud kookospähklit avama pooltki nii kiiresti kui kohalikud.