21.02.2017, 17:48
Saada oma parim reisifoto ja võida 60eurone kinkekaart!
FOTO:
Saada aadressile estraveller@estravel.ee oma parim reisipilt lühikese kirjeldusega pildile püütud hetkest ning võida 60eurone Estraveli kinkekaart!
Parimad fotod ilmuvad ajakirjas estraveller ja Estraveli blogis.
Siit näed eelmise võistluse parimaid töid!
Saarijõe ääres kargel –20kraadisel ööl
Möödunud aasta jaanuar pakkus ühe erilise nädalavahetuse. Loodus tundus tol ööl müstiliselt õrn ja ainuke, mida kell kaks öösel kuulda võis, oli see, kuidas puuoksad lumeraskusele järele andsid ning alla kukkusid. Järgmise päeva õhtuks oli ilm juba plusskraadides ja kõik hakkas sulama. Foto on tehtud Saarijõe sillal, RMK Saeveski metsaonni lähedal.
2016. aasta sügisesel septembril sõitsin oma perega traditsioonilisele reisile, et talviseks perioodiks D-vitamiini varuda. 200 km kaugusel väikesest linnast Mijasest (peatusime seal oma reisi ajal) asub tõeline surfarite paradiis Tarifa Beach. Vihmane ja tuuline ilm ning kolme meetri pikkused lained ei seganud puhkusel olevaid karskeid eestlasi. Paraku ei olnud minul õrna aimugi, kuidas surfamine käib. Puudus ka varustus. Soe Vahemeri aga ei lasknud nii lihtsalt loobuda. Tugeva hoovuse ja sügava vee tõttu ei julgenud väga kaugele vette minna, ka lainete suurust arvestades tundus see olevat halb mõte. Selle asemel hakkasin nautima viimaseid laineid, mis randa liikusid. Päeva tippsündmus oli kogu perega nende ületamine hüpates. Seda toredat reisi aitab mäletada pilt minu hüppest koos suurepärase stiiliga.
Mallorca – minu esimene kõige vahetum kokkupuude mägedega nende täies võimsuses siiani. Torrent de Pareis' mäekurus Mallorcal kulgeb 5–6-tunnine matkarada, millest mina läbisin umbes poole tunni jagu. Sinust mõlemalt poolt pea kohal kõrguvad kaljud on hunnitu vaatepilt, mis võtab tummaks. Sellel pildil siin on ka inimene, leidke üles!
Kontrastiks rohkele jääle, mida sai igapäevaselt erineval viisil kogetud, seisab siin üks üsna pulstunud igavlev kelgukoer, kellega iga päev mööda minnes juttu ajasin. Minu suur lemmik nende paljude seast, kes uut talve ja action'it ootasid.
Taustaks erivärvilised Gröönimaale omased majad. Loodus on nii talvel kui ka suvel värvivaene – kuidagi peab ju toone juurde looma, ütlevad kohalikud, kui majade
värviküllusele viidata.
Sumatra oli mu unistuste reisisiht juba lapsepõlvest ja ma ei pidanud pettuma. Fantastiline loodus ja ehedad ning turismist rikkumata inimesed (eriti lapsed).
Pilt on tehtud Bukit Lawangis, orangutangude endisel kaitsealal. Kaks korda päevas korraldati džunglisse n-ö orangutangude toitmistuuri pargivahi saatel. Meie olimegi ainult kolmekesi. Ligi kahetunnisel jalutuskäigul džunglis õnnestus meil kohata orangutange kahel korral. Sellele pildile on jäädvustatud emane koos pojaga. Teisel korral jättis emane orangutang poja siiski puu otsa. Ka meil õnnestus neid toita banaanide ning porganditega, mis pargivahil kaasas olid. Tegemist on n-ö poolmetsikute orangutangudega. Nad ei sõltu otseselt inimestest, aga nad elavad siiski suhteliselt lähedal inimasustusele.
Reisisime autoga piki Sumatra saart kokku viis päeva. Külastasime orangutange, krokodillifarmi, templeid ja kirikuid, inimsööjate kuningriiki, Toba järvel (maailma suurim vulkaanikraatrisse tekkinud järv) asuvat Samosiri saart, kuumaveeallikaid ja kooli. Veel maailma suurimat matriarhaalse kogukonnaga piirkonda Minangkabau pealinna Bukittinggit, ületasime ekvaatori ja käisime kohvi joomas kohviröstimise kohas. Nägime 35-meetrist koske ja imetlesime mitmeid kanjone. Ja ikkagi jäi veel palju nägemata ning ihkaks tagasi!
