EESTI 100 AARET | Unikaalne veski Hellenurmes. Viimane, mis jäänud Eestis truuks vee jõule
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Eestikeelne sõna „veski“ kätkeb endas kahte olulist sõna: „vesi“ ja „kivi“. Koos paisude ja paisjärvedega on vesiveskid Eesti maastikupilti ilmestanud juba sajandeid. Siia jõudsid vesiveskid tõenäoliselt koos kloostrite ja ordulinnustega ning 13. sajandi keskpaigaks oli neid siinmail juba üpris palju. Sellest annavad tõendust mõned tänapäevani säilinud kirjalikud allikad. Veskid olid juba algsete mõisate juures tootmishoonetena väga tähtsad ehitised, mida mõisa väärtuse kirjeldamisel ühena esimestest üles loetleti. Kui külastada tänapäeval mõisakohti ja uurida nende ümbrust, selgub, et ikka on kusagil läheduses mõni suurem või väiksem veski või veskikoht. Hiljem, kui hakkasid tekkima põhimõisast eemal seisvad karjamõisad, olid ka suuremates karjamõisates tihtipeale oma veskid. Hiljem oli küllalt palju ka vabadele talupoegadele kuulunud veskeid.
Vanemad vesiveskid koosnesid ühest laeta ruumist – veskikojast. Vesiratas asus hoone külgseina taga lahtise taeva all. Sellise lahenduse puuduseks oli sügis-talviti lumelobja tõttu vesiratta labade jäätumine ja suvepõudade ajal päikese käes läbikuivamine. Mõnikord püüti seda leevendada pealeehitatava varikatusega või pikendatud katuseviiluga. Hiljem ehitatud veskid koosnesid juba kahest ruumist: veskikojast, kus asusid veskiseadmed, ja veskikambrist, kus peale vesiratta asus mõnikord ka kerisahi.
Talumeeste veskiehitus sai hoo sisse 18. sajandi keskpaiku ja jätkus kuni 1930. aastateni. Veskite käitamiseks kasutati kuni Eesti Vabariigi ajani vesirattaid.
Kuulsatesse püüliveskitesse tuli veskilisi isegi 30–40 km kauguselt. Tehniliselt paremates ja suuremates seati kahe maailmasõja vahelisel ajal üles veeturbiinid ja elektrigeneraatorid või lihtsad dünamod.
Lisaks viljajahvatamisele kasutati veskeid ka palkide saagimiseks, villatöötlemiseks ja kangakudumiseks. Lõuna-Eestist on teateid ka linaropsimise ja söödapurustamise vesiveskitest.
Veski oli vanasti küla üks vaieldamatuid sõlmpunkte, kuhu jooksid kokku kõik külajutud, mida siis veskilised uudisevilja jahvatades suuga jahvatasid. Sügis oli vanasti veskis kõige kiirem aeg, kuna uudsevili tuli ära jahvatada ning vanade veskiraamatute kohaselt olnud Hellenurme veskis möödunud sajandi 20ndatel suisa kolm möldrit tööl. Üldjuhul oli tööpäev ikka kaheksa tundi, kuid vajadusel töötas veski ka öösel. Keerulisemaks perioodiks olid veskitele talved, kuna need olid siis pakaselised, mistõttu masinaosad muutusid hapraks.
Ainus veejõul töötav veski Eestis ongi Hellenurme. Selle koha peal on vilja jahvatatud ligi 500 aastat. Mastaapne punastest tellistest ja maakividest Hellenurme vesiveski ehitati 1880-ndail mõisnike Middendorffide poolt. Sisustus – jahu- ja tangutootmismasinad – pärinevad enamasti 1930-ndatest aastatest. Nelja ja poole korruseline veski on töökorras ning seal on võimalik näha ja kuulda, mis saab veskisse toodud viljateradest, samuti maitsta neist tehtud küpsetisi. Töötab ka väike hüdroelektrijaam.
Vaata ka kodulehte www.veskimuuseum.ee.
