Jaani kiriku muudab nii Eesti kui ka Euroopa mastaabis unikaalseks väga rikkalik — Kaur Alttoa sõnutsi lausa pillav — terrakotaskulptuuride ehk põletatud savist kujude kogu. Terrakotad pole mitte ühe või mõne vormi abil stantsitud, vaid kõik kujud on ükshaaval savist valmistatud, nii et igaüks neist on isenäoline. Kujutatud on mehi ja naisi, habemikke ja noorukeid. On kroonitud päid, kirikuinimesi, pühakuid, üks rüütel, kolmanda seisuse esindajaid, fantastilisi loomi ning miskipärast on selles galeriis ka üks kuradi pea. Kujusid on kirikus olnud umbes kaks tuhat, millest hinnanguliselt pooled on säilinud tänaseni. Teiste hulgas on alles peaaegu elusuurune Neitsi Maarja kuju. Ühe hüpoteesi järgi kujutavad need kunagisi Tartu linna kodanikke. Kaur Alttoa on avaldanud arvamust, et skulptuurid võivad olla seotud 14.sajandi katkulainega kui omamoodi memoriaalid katkuohvritele.

Kirikut on aastasadade jooksul kõigutanud pinnasevajumised, põletanud tulekahjud, lammutanud sõjad ja kahjustanud niiskus. Ehkki II maailmasõda jättis kiriku varemetesse 60 aastaks, võib sellest siiski leida ka positiivse külje: varisenud krohvikihtide alt hakkas aimuma keskaegne interjöör. Jaani kiriku teenekaim uurija, kunstiajaloolane Olev Prints on Jaani kiriku põhja-kõrgseina varingu kohta rääkinud, et varemeid puulaona kasutav vangla tõmbas traktori ja trossiga sambad alt ära, et laoruumi juurde võita. Varisenud materjal viidi purustisse, kus keskaegsed kivid muuhulgas ülikooli tenniseväljakute katteks jahvatati. Kõrgseina varisemise tagajärjel 1952.aastal avastas Olev Prints aga varem krohvi all varjul olnud terrakotaskulptuuride rikkuse.

Vaata galeriid Tartu Jaani kirikust:

Vaata ka videot: