EESTI 100 AARET | Taagepera loss tehti alles siis kivist, kui lossivaim Dora kaks eelmist puidust hoonet maha oli põletanud. Loe, miks ta seda tegi!



EESTI 100 AARET | Taagepera loss tehti alles siis kivist, kui lossivaim Dora kaks eelmist puidust hoonet maha oli põletanud. Loe, miks ta seda tegi!
Shutterstock

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Nelja kuu jooksul käime läbi 100 Eesti paika ja objekti ning sama saad teha sina! Ka Taagepera lossi siinsamas ja kohe.

Kuni 20. sajandi alguseni oli Taagepera mõisakompleks üsna tagasihoidlik. Sellest ajast on säilinud vaid üksikud ümberehitatud kõrvalhooned.

Viimane Taagepera mõisnik Hugo von Stryk elas koos perega esialgu puust mõisahoonetes. Vana mõisahoone hävis tulekahjus 1904. aastal. Selle asemele lasi mõisahärra veel samal aastal ehitada uue, pilkupüüdva välimusega juugendstiilis puidust mõisahoone, kuid mis samuti hävis tules üsna kohe peale ehitamist. Pole teada, kuidas sai alguse eelmise hoone hävitanud kahjutuli, kuid vastvalminud teine maja põles maani maha ümber läinud petrooleumilambist tekkinud tulekahjus. Legend räägib, et tulekahju tekitajaks oli lossivaim Dora. Mitusada aastat tagasi elanud Dora olnud oma mõttelaadilt ajast ees. Toonasele mõisnikule selline asi ei meeldinud ning ta lasi noore naise mõisa vundamenti müürida. Karistuseks olevat Dora kaks varem Taagepera lossi kohal asunud puidust mõisahoonet maha põletanud.

Pärast kahte tulekahju otsustas mõisnik ehitada kivist hoone (1907-1912).

Foto: Raivo Tasso
Seotud lood:

Taagepera loss on üks juugendarhitektuuri säravamaid näiteid Eestis. Välisilmes puudub hoonel mõisahoonetele tavapäraselt omane sümmeetria. Hoone põhjanurgal asub võimas 40 m kõrgune torn, fassaad koosneb justkui juhuslikult eenduvatest ja taanduvatest osadest ning kaarjalt paisutatud vormidest. Näilisest juhuslikkusest hoolimata kõlavad need omavahel hästi kokku ja moodustavad mõjusa terviku. Hoone mahud justkui kasvavad üksteisest välja. Välisarhitektuuriga orgaaniliselt ühte sulades on ka siseruumides juugendile iseloomulikku ekstravagantsust, maalähedust ning romantilist väljendusrikkust, mis jätab ühtaegu mulje nii soliidsest kui ka maitsekast ning õdusast eluviisist.

Ehitusmaterjal toodi kaugelt

Väärtuslikum ehitusmaterjal (väärispuit, metall, kiltkivi jms) veeti Riiast rongiga Puka jaama ning siis hobustega edasi Taageperasse. Ehituseks kasutati ka mõisapõldudelt kokkuveetud tahumata graniitplokke. Põhiline ehitusmaterjal – punane telliskivi valmistati mõisa oma põletusahjus. Lossi seintesse müüritud kivide otstelt võib veel praegugi välja lugeda sõna „Wagenkull“. Lossis oli 97 ruumi põrandapinnaga kokku 1000 m2. Toad olid ehitatud mitteläbikäidavatena kahele poole koridori. Lossi soojustamiseks ehitati keskküttesüsteem. Mõnedes ruumides oli veel lisaks kahhelkiviahi või kamin. Lossi peauksel võib näha kolmel kõrgusel piiluauke, mille abil sai kindlaks teha siseneda soovijad.

Foto: Raivo Tasso

Minaretikujuline torn ja selle otsa paigutatud tuulelipp, millel kujutati osa Srykide vapist (poolkuud ja üheksa veetilka) põhjustas kuulujutte, et mõisaproua oli türklane. Proua erilise karakteri kohta liigub ringi veel hulgaliselt legende. Näiteks armastas ta suitsetada vesipiipu ning jalutada ringi oma lemmikloomaks oleva ahviga.

Loe veel

Hugo von Stryki ja tema 1896. aastal Taageperal sündinud poja Percy von Stryki kätte jäi mõis 1919. aasta maareformini. Mõisahoone sai 1919. aastal Vabadussõjas kannatada. 1922. aastal avati lossis Eesti esimene kopsutuberkuloosi sanatoorium, hiljem töötas lossis vaimuhaigla. Haigla ja sanatoorium asusid hoones 2002. aasta 1. juulini. Aastast 2002 on hoone eravalduses ja alates 2003.aastast tegutseb seal hotell koos restoraniga.

Vaata ka Taagepera lossi kodulehte www.taagepera.eu!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare