Muust maailmast üpriski eraldatud Ruhnu saarele ei satuta sageli. Kui sinna minna, siis tasub kindlasti külastada Ruhnu kirikuid. Need annavad ettekujutuse, milline võis olla aastasadade-tagune rannarootslaste saare elu-olu ja kombed.

Ruhnu puukirik on ehitatud aastatel 1643–1644. See on Eesti kõige vanem puidust pühakoda, mille arhitektuur on unikaalne terves Euroopas. Kiriku ehitamisel on kasutatud väga vanu ehitusvõtteid ning randa uhutud laevavrakkide osi.

Ruhnu vana kirik

Tõrva ja puidu järgi lõhnavas kirikus on puidunikerduste ning peremärkidega pingid; paremal meestele, vasakul naistele. Vana tava järgi istusid kirikus mehed lõuna, naised aga põhja pool.

Kiriku aknaid kaunistavad nn Ruhnu rubiinid ehk ovaalsed vitraažid, mis kumavad kirikusse punakat valgust. Aja jooksul on kõik puitasjad natuke viltu vajunud ja kulunud, mis teeb selle kiriku eriti koduseks. Kiriku lääneportaali kohal paikneb hilisbarokne rikkaliku dekooriga puidust kaar.

20. sajandi alguseks oli Ruhnu kirik kogudusele lootusetult kitsaks jäänud. Õnneks ei üritatud seda mingitviisi ümber ehitada, vaid 1912. aastal ehitati vana kiriku kõrvale uus kirik.

Ruhnu uus ja vana kirik

Ehitamise koht valiti välja vana traditsiooni järgides: puitkiriku eest lastakse vana hobune lahti, sinna kuhu pidama jääb, saabki uus kirik. Kõigile üllatuseks jäi hobune seisma paari sammu kaugusel vanast kirikust. Samuti räägitakse, et uus kirik ehitati nii lähedale sellepärast, et vana puukirik hakkaks uue vundamendiauku vajuma. Seda ei ole siiski õnneks senini juhtunud.