Pankrannik – Eesti looduse sümbol – on tihedalt seotud põhjaeestlaste identiteediga, samamoodi nagu soomlased on meie jaoks seotud graniitkiviga. Eesti pindala on vaid 45 227 km², kogu rannajoone pikkus aga tähelepanuväärne ligi 4000 km, millest umbes 300 km on pankrannikut. Meie pankrannik moodustab ligikaudu veerandi 1200 km pikkusest Balti klindist, mis ulatub Ölandi saarelt Rootsis Laadoga järveni Venemaal. Skandinaavia päritolu sõnad klint või glint on eesti keeles olnud kasutusel juba 14. sajandist peale ja seda mitmes tähenduses – järsak mererannas, kalju, mägi.

Panga keskmine kõrgus on umbes 40 m, sellel on nii madalamaid kui ka kõrgemaid kohti. Üldiselt on pankranniku läänepoolne ots madalam kui idapoolne. Kõige võimsam on klint 70 km pikkusel Ida-Viru lõigul, kus klindiastang on sirgjooneline ja mis saavutab suurima kõrguse Ontikal (55 m üle mere pinna).

Ontikal asub Eesti kõrgeim juga Valaste juga (26–30 m), mis on pankrannikusse kujundanud poolkaarekujulise niši. Valaste juga saab vee Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on liigvee ärajuhtimiseks korduvalt laiendatud. Seetõttu on kohalike seas levinud arvamus, et Valaste oja ja seega ka Valaste juga on inimkäte töö. Räägitakse Kraavi Jüri nimelisest mehest, kes olla üle 170 aasta tagasi Valaste oja kaevanud. Väidetavasti olnud just tema see, kes kuivenduskraavi otsa Ontika pangast alla suunas.

Kuidas klint on tekkinud? Väga ühest seletust sellele ei ole. Püstitatud ja uuritud on mitmeid hüpoteese. Ühe hüpoteesina on välja pakutud, et tegemist on hiigeljõe Ürg-Neeva poolt kulutatud seinamiga. Viimastel aastatel on teadlased arvanud, et Skandinaavia aladel, alates kusagilt Lapimaalt kuni Taani väinadeni, voolas jõgi, mis oma võimsuselt oli võrreldav praeguse Amazonase jõega Lõuna-Ameerikas. Jõge ennast on nimetatud Eridanoseks ning arvatakse, et ligikaudu 9 miljoni aasta kestel võisid enamik Skandinaavia jõgesid, sealhulgas Ürg-Neeva, kanda oma setted just Eridanose kaudu Põhjamerre.
Klindil paljanduvad kivimid on väga vanad. Võib öelda, et klint on nagu avatud geoloogiaõpik, kus saab näha, mis on toimunud siinsel alal 540–450 miljoni aasta eest ehk umbes 90 miljoni aasta jooksul. Pankrannik on pidevas muutumises: merevesi uhub rannikut kivitüki haaval tagasi merre.

Klindi jalamil kasvab liigirikas lopsakas klindimets. See mets, mis kasvab rusunõlval klindiseinast väljuvate allikate alal, on väga eriilmeline. Klindimets on üks meie kõige ürgsemaid metsatüüpe, kuhu inimmõju pole ulatunud – siit on raske või peaaegu võimatu olnud puitu välja vedada.

Põhja-Eesti pankrannik sobib hästi jalgratta- ja jalgsimatkajatele.

Mäng asub Valaste joa juures!