EESTI 100 AARET | Manija – pisike, kuid täis avastamisrõõmu

 (1)
EESTI 100 AARET | Manija – pisike, kuid täis avastamisrõõmu
Umbes viie kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunni ja ühepäevase käiguga.Foto: Bianca Mikovitš

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Manilaiu pindala on 1,9 km2, suurim laius 0,5 km ja lähim kaugus mandrist 0,9 km. Manija on 4,5 km pikkune kitsas seljandik, millest kahele poole jäävad rannaniidud, millele on viimastel aastakümnetel jõuliselt tunginud pilliroog. Rannakarjamaade hooldamiseks peetakse lambaid ja šoti mägiveiseid. Ridaküla, mis asetseb seljandiku peal, kulgeb läbi saare. Et saar on merepinnast vaid veidi kõrgemal, siis suure tormi ja veetõusuga võib Manilaid jaguneda kolmeks.

Manijat mainiti kirjalikes allikates esmakordselt 1560. aastal (Holm Manne nime all), kui Saare-Lääne piiskop hertsog Magnus selle lageda maalapi koos Pootsi, Tõstamaa ja Koonga maavaldustega kinkis stiftifoogt Christoph von Münchhausenile. Kuni 1933. aastani oli see väike kivine saareke asustamata, seal käisid Pootsi mõisa moonakad heina tegemas ja Kihnu kalurid vahel tuulevarjus.

Seotud lood:

Pootsi mõis kasutas Manijat heinamaana kuni 1918. aastani, seejärel hakkasid siin heina tegema 120 peret Kihnust. 1930ndatel aastatel oli Kihnu ülerahvastatud ja lasterikaste perekondade ehk nn “lahtiinimeste” toetamiseks otsustas Eesti Vabariik jagada Manija maad asundustaludeks. Soovijaid oli kokku 66 peret, avaldustest rahuldati vaid 22. Esimese lapsena tuli Manijal 1933. aasta sügisel ilmale Maria Sutt (nüüd Mõisa Mann), tema järel sündis lapsi igas peres. Peagi elas Manijal üle 150 hingelise. Püüti angerjat ja ahvenat, niideti magusalt lõhnavat rannaheina ning kasvatati rammusat karja. Vahel suure tormiga tõusis vesi Liivi lahes sedavõrd, et Manija läks kolmeks tükiks. 2005. aasta jaanuaritorm suutis uputada vaid ühe talu, mis oli ehitatud liiga madalale kohale. Täkulaiu sadama aga lõikab meri pea igal sügisel ülejäänud saare küljest korraks lahti. Inimesed on sellega harjunud, et läänekaare tõusuvesi viib minema heinakubud ja kartulivaod, vahel ka õuest puuriida või paadi.

Nõukogude võimu ja kolhoosikorra ajal hakkas Manija kogukond tasapisi kokku kuivama. Suleti kool, vähenes rahvaarv. Praegu elab saarel umbes 50 elanikku ning mitmed majapidamised on kasutusel vaid suvilatena.

Manilaid Foto: Bianca Mikovitš

Manija loodusharulduseks oli Euroopa suurim juttselg-kärnkonna ehk kõre (kihnu keeles “ruõmaja konna”) asurkond, mille taastamiseks näevad teadlased nüüd palju vaeva. Üheks põhjuseks, miks kõre asurkond hääbub, peetakse saare rannaniitude kinnikasvamist, roostumist ja kuluheina kasvamist, kuid kindlasti on oma osa ka nastikutel, kelle arvukus saarel on suurenenud. Saar on rikas kodumaiste orhideede, randogaputke, aas-karukella jt kaitsealuste taimede poolest. Kogu saar on maastikukaitseala. Manijat katab peamiselt rannaniit ja kadastik, kuid leidub ka mände. Traditsiooniliselt pannakse Manilaiul üles kosklate pesakaste ning süüakse nende mune.

Võib öelda, et Manija on otsekui Kihnu väikevend ja manijalased kihnlaste rahvakilluke. Kultuurilised seosed nende kahe saare vahel on väga tihedad. Manõja mehed on tublid rannakalurid, kes igal kevadel püüavad paarsada tonni räime ning muul ajal peamiselt ahvenat. Naiste hoida on kodu ja koduloomad. Manija naised kannavad siiani veel kihnu körti, sest oma keelemurde ja kommete poolest on nad edasi “kihnu tõugu”. Koos Kihnu, Sorgu ja arvukate laidudega kuulub Manija loodus ning kogukond UNESCO pärimuskultuuride nimistusse.

Piki kogu saart kulgeb rändkivirikas seljandik ja sellel saare ainuke tee. Saare keskel tee ääres asub ka Pärnumaa suurim rändrahn Manija Kokkõkivi. Legend räägib, et Vanapagan olevat tahtnud viia kivimüraka Sõrve sääre otsa, et seal laevateed tõkestada ja nii endale seltsi saada. Kahmanud ka ühe kivi põlle sisse ja hakanud Sõrve poole sammuma. Tee peal aga põllepaelad rebenenud ja kivi kukkunud maha.

Saare edelatipus päris mere piiril trotsib tuuli 1933. aastal ehitatud kaheksa meetrit kõrge tulepaak (tuletorn). 2008. aastal avati Vaigu talus Manija Saarekeskus, kus on ka raamatukogu ja muuseumituba.

Oluline info

  • Mängimist alusta juba sadamast!
  • Manilaiule saab sõita nii praami kui paadiga Munalaiu sadamast.
  • Manilaiu külastamiseks piiranguid ei ole, küll aga ei tohi igal ajal minna naabruses asuvale Anilaiule, mis on lindude kaitseala.
  • Umbes viie kilomeetri pikkuse saarekese jalutab tipust tipuni läbi mõne tunni ja ühepäevase käiguga.
  • Saarel ei ole poodi, pangaautomaati, postkontorit, ühistransporti ega kirikut.
  • Info saare kohta leiad SIIT.
  • Saarekesel tegutseb Riida turismitalu.
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare