Põltsamaa ordulinnuse rajas arvatavasti 1272. aastal Liivi Ordu. Ajaloo vältel on linnust korduvalt purustatud, taastatud ja täiustatud. 1558. aastal langes linnus venelaste kätte ning oli aastatel 1570–1578 „Liivimaa kuninga“ hertsog Magnuse residentsiks. Hiljem sai Põltsamaa ordulinnusest mõisasüda: 1620ndatel ehitati linnusevaremed ümber esinduslikuks renessanss-stiilis lossiks ning linnuse vana suurtükitorn kohandati koos vaheehitisega kirikuks. Nii sündis Eesti üks omapärasemaid kirikuid.

Põhjasõja ajal põletati linnuse kõik ehitised maha ja linnus jäi varemetesse kuni 1750. aastateni. Mõisnik ja ettevõtja Woldemar Johann von Lauw taastas renessansslossiks ümber ehitatud konvendihoone varemed esindusliku barokklossina, mille sisekujunduses kasutati külluslikku rokokoostiili. Lossi taastaja Woldemar Johann von Lauw on tuntud ka kui alevi ja tööstuse edendaja. Tema ajal asutati Põltsamaa lähedale Kuningamäele trükikoda. Lisaks rajas ta vasekoja, nahaparkimiskoja, kalevivabriku, tärklisevabriku, portselanivabriku ning klaasi- ja peeglivabriku. Enamik neist ettevõtetest tegutses küll väga lühiajaliselt, kuid need aitasid taastada Põhjasõjas hävinud alevi.

1794. aastal ostis Vana-Põltsamaa mõisa Vene keisrinna Katariina II oma Grigori Orloviga sündinud abieluvälise poja Aleksei Bobrinski jaoks. Peterburi kõrgkihti kuulunud Aleksei Bobrinski saadeti Eestimaale „asumisele“ oma kõlvatu eluviisi pärast, mida ta oli nii Peterburis kui ka Pariisis harrastanud. Tegemist oli siiski haritud mehega, kes tundis huvi astronoomia, mineraloogia ja muude loodusteaduste vastu. Ta oli endale kogunud üsna hinnalise ja haruldase raamatukogu, mille hulk teoseid on kaasajal jõudnud mitmete Eesti raamatukogude harulduste osakondadesse. Bobrinski ajal kohandati Põltsamaa lossitorn observatooriumiks, kuhu paigutati väike teleskoop.

Põltsamaa loss koos enamiku linnaga põles taas varemeteks Teises maailmasõjas 14. juulil 1941. aastal. Muu hulgas hävisid siis ka lossi hinnalised rokokoointerjöörid ning kirik koos sisustusega. Linnuse müüris asuv kirik oli nõukogude ajal esimene Eestis taastatud kirik (1952). Lossimüüre hakati konserveerima 1970. aastatel.

Ühel ööl kuulnud Põltsamaa lossi elanikud, et lossi kõige ülemise korra peal kangesti kolistatud ja müristatud. Mõeldud esiti vargad olevat, aga kui vaatama mindud, siis pole ühtegi hingelist näha olnud, muudkui aga kange kolin olnud. Hakatud siis järele vaatama seal toas, kus kolistatud, ja nähtud viimaks, et ühed vanad puukingad tulnud nurgast välja ja sammunud üle toa, justkui oleksid nad mõne inimese jalas. Need vanad puukingad olnud kuningas Magnuse omad. Viimaks läinud kingad jälle tagasi oma vanasse paika, kus nad enne olid seisnud. Ühtlasi jäänud kolistamine järele.
Sama kordus mitmel ööl. Ühel ööl, kui teenrid avanud selle toa ukse, kus kolistatud, näinud nad, et üks imeilus naisterahvas läinud üle toa. Tal olnud kuningas Magnuse puukingad jalas ja vahaküünal peos. Juuksed ulatunud maani. Naisterahvas avanud kõrvaoleva toa ukse ja läinud sinna sisse, kuhu ta kohkunud lossiteenrite silme eest kadunud. Küll otsinud teenrid toa läbi, kuhu naisterahvas sisse läinud, aga pole sealt mitte midagi leidnud.

Veel mitu korda peale seda nähtud kuningas Magnuse puukingi iseenesest kõndivat ja ka kolistamist olnud kuulda. Aga sestsaadik pole keegi enam lossi peal kolinat ja mürinat kuulnud, kui need kuningas Magnuse puukingad sealt kohalt teise kohta tõstetud. Ega ole enam nähtud neid kingigi iseenesest kõndivat. Ka seda naisterahvast pole enam ilmaski nähtud.