Tallinna kesklinnas asuv Kalarand on kitsuke liivane rannariba Kalasadama ja Patarei vanglakompleksi vahel. Kuigi ametlikult on Kalarand osa kesklinnast, siis mõtteliselt kuulub ta pigem Kalamaja asumisse: just Kalamaja elanikele on see paik aastate jooksul erakordselt armsaks saanud. Kuid pakkudes võimalust nautida mere lähedust Tallinna keskklinnas, meelitab rand siia nautlejaid kaugemaltki.

Kalaranna promenaad

Kalamaja elanike armastus avaliku rannariba ja vabadust pakkuva mereõhu vastu on ajendanud ettevõtlikumaid nende hulgast rannaääre ja sealse linnakeskkonna arendusplaanides aktiivselt kaasa rääkima. Nii osalesid kohalikud elanikud ja hiljem neid ühendav Telliskivi Selts rannaala detailplaneeringu aruteludes ja seisid seal tulihingeliselt mereäärse avaliku ruumi säilimise eest. 2016. aastal tähistatud Merekultuuriaasta raames rajati linnaentusiastide eestvedamisel Beetapromenaad, mis pakub üle aastate võimalust jalutada mööda mereäärt Kalarannast Noblessnerini.

Kalarand pole aga alati kohalikele keeruliselt ligipääsetav olnud ja selle koha lugu algab hoopis varem, kui üks pikalt vaieldud detailplaneering. Kirjalikes allikates leiab Kalarand olulise sadamakohana mainimist alates 14. sajandist, kuid tõenäoliselt kasutasid kalurid randa juba varem. Loogiliselt tekkis sadamakoha juurde asustus ja nii on kalurite külast alguse saanud Kalamaja – üks Tallinna vanemaid ja suuremaid eeslinnu.

Beetapromenaadi avamine

Lisaks kalasadamale on Kalarannal alati olnud oluline koht kaitserajatistele. Sadama kaitseks ehitati Tallinna linnamüürist eemale mingeid kindlustusi juba keskajal, kuid pärast Tallinna alistamist 1710. aastal võtsid venelased linna ning eriti sadama ja laevasõidutee kindlustamise tõsiselt käsile ja kindlustusi Kalarannas täiendati. Praegu Patarei vanglana tuntud ja 19. sajandil ehitatud hoone rajati samuti esialgu kaitse eesmärgil ning alles hiljem võeti see kasutusele vanglana.

19. ja 20. sajandi alguseks oli Kalarannast saanud Tallinna ümbruse kalurite jaoks oluline kauplemiskoht. Kalasadam ehitati sinna aastail 1924–1925 ja 1930. aastateks oli sellest saanud Eesti suurim kalasadam, mida kasutasid ümbruskonna poolsaarte ja saarte kalurid. Kalarannast sai ka laenutada paate lõbusõitudeks Tallinna lahel.

Beetapromenaadi avamine

Nõukogude ajal muudeti Kalarand sarnaselt kogu eesti rannikuga piiritsooniks ja seal asus Kalurite Liidule kuuluv laevaremonditehas. Tollal muutus mere täitmise tõttu oluliselt Kalaranna rannajoon, moodustus Kalaranna bassein ning rannaala sai praeguse kuju. Peale taasiseseisvumist jõudis piirkond üsna kiirelt eraomanike valdusesse, kelle eesmärgiks oli arendada piirkond välja elamualana. Sama kiirelt lammutati endised tootmishooned, kuid seejärel jäi ala metsistuma – ehitamiseks vajaliku planeeringu koostamine kujunes oodatust oluliselt aeganõudvamaks. 2016. aasta lõpuks planeering kehtestati ja 2017. aastal toimus alale avalik arhitektuurivõistlus, mille võitis arhitektuuribüroo Kadarik Tüür arhitektid OÜ. Ilmselt üsna pea algab uue elamupiirkonna ehitus.

Lisaks kohalikele elanikele on see pikka aega kasutuseta seisnud, kuid samas suurepärase asukohaga mereäärne ala inspireerinud ja intrigeerinud paljusid. Ühena vähestest kohtadest on siin võimalik tajuda Tallinnat mere ääres asuva linnana. See oli ka põhjuseks, miks paljuski just Kalarannas sai reaalse kuju Euroopa 2011. aasta kultuuripealinnaks valitud Tallinna üks läbivaid hüüdlauseid „Mereäärsed lood“. Mereääre linna ja inimesteni toomiseks ehitati algusega Linnahalli juurest kergliiklusteeks Kultuurikilomeeter, mis praeguseks on suures osas kahjuks kadunud. Samuti tegelesid Kalarannaga mitmed Kultuuripealinna Linnainstallatsioonide festivali Lift11 tööd. Just see mereäärne ala on olnud ka mitmete Eesti Arhitektide Liidu korraldatud Linnafoorumite teemaks.

Beetapromenaadi avamine