EESTI 100 AARET I Vormsi saare ajaloo ja kultuuri peamine mälestusmärk


EESTI 100 AARET I Vormsi saare ajaloo ja kultuuri peamine mälestusmärk
Pilt on illustratiivne.Pixabay

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Mängides mängu Eesti 100 aaret saad ka sina sellele reisile kaasa tulla — uuri lähemalt SIIT. Lisaks avastamise rõõmule saab reisimise käigus ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Esmakordselt on Eesti suuruselt neljandat saart ürikutes mainitud 1391. aastal. Saare esimesteks elanikeks peetakse rootslasi, kuid legendi kohaselt sai Vormsi oma nime Islandilt pärit viikingilt Orm (tõlkes Madu). Täpset rannarootslaste Vormsile saabumise aastat pole teada, kuid tõenäoliselt liikus rootslasi Eesti rannikul juba 13. sajandi keskel. 1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas saarel 2393 rootslast ja 122 eestlast. 1943. aasta tõi saareelanikele aga suuri muudatusi: lõppes pea 700 aastat kestnud rannarootslaste aeg Vormsil ja peaaegu kogu elanikkond lahkus Rootsi. Rannarootsi aega meenutavad tänapäeval saare külade nimed ja omapärane külaarhitektuur. Vormsi 14 külas elas 01.01.2017 seisuga 425 inimest.

Vormsi Püha Olavi kirik on saare ajaloo ja kultuuri peamine mälestusmärk. Kiriku kõrval asuv kalmistu on ajastule ja piirkonnale tüüpiline, hästi säilinud hauatähistega ning järjepidevalt hooldatud kalmistu. Siin leidub suurel hulgal kiviriste, sepis- ja valuriste ning puuriste. Vormsi kalmistu on Eesti üks omapärasemaid ja ainulaadsemaid, sest siin asub näiteks maailma suurim rõngasristide kogu – säilinud on üle 330 rõngasristi. Rõngasrist kui Vormsi kaitsesümbol on saanud aukoha ka valla vapil. Rõngasrist (tuntud ka kui ratasrist, päikeseratas või päikeserist) on rist, mis koosneb rõngast ja selle sees asuvast ristist. Rist on nelja ilmakaare, nelja aastaaja ja nelja ürgaine (tuli, õhk, maa ja vesi) sümbol. Ratas aga päikeseketta sümbol. Kõige rohkem on rõngasrist leidnud kasutust Skandinaavias ja Iirimaal, kus 7.–8. sajandil hakati püstitama hiiglaslikke kivist ratasriste – hauakive. Hauakivina on ratasrist levinud ka Eestimaa kalmistutel.

Rõngasriste hakati Vormsi saarel kasutama 17. sajandil. Vanim säilinud rõngasrist on 1743. aastast, uusim 1923. aastast. Rõngasristide puhul on huvitav fakt, et neid ei tellitud mitte meistritelt, vaid kõik ristid on pae- või liivakivist välja tahutud talupoegade endi poolt. Seetõttu varieerub ka nende väljanägemine ning esineb nii keeleliselt korrektseid kui ka vigaseid lauseid. Tihti esineb ristidel külanimesid, vahel ka talunimesid, kuid peaaegu alati peremärke. Rõngasristidel on sageli mitu aastaarvu, mis kõik näitavad surmadaatumeid. Nähtavasti märgiti surmadaatum vanale pereristile siis, kui hauale paigaldatud puurist ära oli pehkinud. Vanas kalmistuosas puuduvad teed, hauaread on orienteeritud põhja-lõuna suunas. Ebatavaline on vana osa kasutuselevõtt korraga kogu ulatuses, millele viitavad hauamärkide dateeringud. Seda seletatakse sellega, et maeti külade kaupa.

Kirikaias on kaks mälestuskivi – eestirootslasest kultuuritegelasele Hans Pöhlile ning Rootsi misjonärile Österblomile, kes saare usulises elus põhjalikke muutusi kaasa tõi. Kirikaia värava juures seisab üks väheseid kogu nõukogude aja omal kohal asetsenud Eesti vabadussambaid. Rootsikeelse kirjaga põllukivi ei osanud uue võimu esindajad Vabadussõjas langenute mälestussambaks pidada ja nii jäeti see ka lõhkumata.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare