EESTI 100 AARET I Lõhavere linnamägi on muistne vabaduse kants


EESTI 100 AARET I Lõhavere linnamägi on muistne vabaduse kants
Foto: Kenno Soo

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Mängides mängu Eesti 100 aaret saad ka sina sellele reisile kaasa tulla — uuri lähemalt SIIT. Lisaks avastamise rõõmule saab reisimise käigus ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Lõhavere linnamäel asus muinaseesti linnus Leole (Lehola), mida ainsana seostatakse konkreetse ajaloolise isikuga – Põhja-Sakala vanema Lembituga. Henriku Liivimaa kroonika järgi on linnus kolmel korral (1211., 1215. ja 1223. aastal) maha põletatud. Lembitu ise elas ilmselt naabruses asunud külas.

Linnamägi kujutab endast neemikut, mida on kunstlikult veelgi kõrgendatud. Peamiseks kaitserajatiseks oli nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivast ringvall, millel kõrgus mitu vahitorni. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse põhjaotsas paiknes kõrgem tornilaadne kaitserajatis.

Põnevad leiud
Lõhavere on üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Muinaslinnuse asupaiga avastas 1880. aastal kodu-uurija Jaan Jung, kes tegi siin esimesed arheoloogilised kaevamised. Aastatel 1937-1941 ja 1956-1962 uuris linnamäge põhjalikult Eesti üks nimekamaid arheolooge Harri Moora. Uuringute vältel kaevati välja 1,5 m laiune peavärav, kaks kaevu ning üle 20ne hoonejäänuse, mis olid asetsenud valli sisekülje vastas liivavallist umbes paari meetri kaugusel.
Linnamäel on leitud rohkesti mitmesuguseid esemeid, mis annavad väärtuslikku infot muistsete eestlaste igapäevaelu ja sõjandustavade kohta. Sõjariistadest võib kõige haruldasemaks pidada linnuse kaevust leitud tänapäevani ainukest tollest perioodist säilinud puitvibu poolmikku.
Rahvatraditsioonis on muistset linnamäge peetud muukide ehk röövlite elukohaks. Rahvapärimuse järgi asunud siin terve linn, mis oli kaitstud sügava vett täis vallikraavi ja kõrge mätastest valliga. Muugid olnud oma röövimistega kogu ümbruskonnale suureks nuhtluseks, kuid õnneks saadi neist kavalusega jagu.

Seotud lood:

Lõhavere linnamägi sobib eestlaste vabadusvõitluse mängimiseks ideaalselt. Foto: Kenno Soo

Heal lapsel mitu nime
Lembitu algne nimekuju pole teada. Liivimaa Henriku kroonikas on teda mainitud 14 kohas, kirjapanduna viiel erineval viisil (Lembitu, Lambite, Lambito, Lembito, Lembit(us)), kuid mõned variandid võivad tuleneda ka ümberkirjutusvigadest ja ladina keele käänetest. Kuni II maailmasõjani kasutati nimekujusid Lembit ja Lembitu, pärast seda hakati eelistama viimast. Et Lembitu kohta leiduv info on küllaltki napp, siis ei ole tema elu ja tegevust keegi teaduslikul tasemel eriti põhjalikult uurinud.

Kadunud pea
Lembitu on Henriku poolt enim mainitud eestlaste vanem. Ühtset võimu eestlastel ei olnud, kuid sõja korral tulid erinevate maakondade malevad sageli kokku, nõu käidi pidamas näiteks kärajatel, ehk teatud demokraatlik ja solidaarne ühiskonnakord oli sellel territooriumil juba välja kujunenud. Lembitu oli kuue maakonna maleva juhiks ühel korral, lahingus, milles ta ka surma sai. Kroonik kirjutab, et lätlane Veko jälitas Lembitut, tappis ta ja röövis tema riided. Ristisõdijad lõikasid Lembitul pea maha ja see viidi Riiga. Pea edasine saatus on täpselt teadmata, seetõttu on selle kohta liikvel üks legend, mille järgi olevat üks muuseumitöötaja näinud 1950ndatel ühes Poola muuseumis koljut ladinakeelse kirjaga „Rex Estoniae” (eestlaste kuningas). Siiani sellele tõestust pole. 2018. aasta alguses eraldas Kultuuriministeerium Eesti ajaloo vanemate allikate ja Lembitu pealuu otsimist 10 000 euroga.

19. sajandil, peale Henriku Liivimaa kroonika tõlkimist eesti keelde ja seoses eestlaste rahvusliku ärkamisajaga tõusis Lembitu kui Eesti vabaduse eest võitleja eestlaste huviorbiiti. Kui Tallinnas oli 1900. aastal üks poisslaps saanud nimeks Lembitu, siis tänu muistse vanema kuulsuse levikule muutus nimi 20. sajandil üsna tavapäraseks. Tõeliseks eestlaste rahvuskangelaseks tõusis Lembitu aga ilukirjanduse kaudu. K.A. Hindrey, Henrik Visnapuu, Juhan Sütiste ja mitmed teised kirjanikud on oma teostes Lembitust kirjutanud. Lembitu nime kannavad mitmed seltsid, asutused, klubid ja koolid.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare