EESTI 100 AARET I Kirg, millest kasvas Heimtali koduloomuuseum


HEIMTALI KODULOOMUUSEUM
HEIMTALI KODULOOMUUSEUMFoto: Pille-Riin Pregel

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Heimtali koduloomuuseum sai alguse aastal 1991, kui tekstiilikunstnik Anu Raud rajas oma vanaisale kuulnud Kääriku tallu tekstiilesemete muuseumitoa. Praegune muuseum asub 1864. aastal külakooliks ehitatud kaunis maakivimajas.

Muuseumi püsinäitus põhineb mahukatel kogudel ja annab võimaluse tutvuda saja-aasta tagustest koolikommetest kuni lähiümbrusest pärit tööriistadeni välja. Eriti rikkalik on aga rahvusliku tekstiili kogu ning rahvakunsti-, kodukultuuri- ja kunstiaineline raamatukogu. 2009. aastal kinkis Anu Raud Heimtali muuseumi kogud Eesti Rahva Muuseumile.

Foto: Karin Kaljuläte

Seotud lood:

Heimtali koduloomuuseumis on ligikaudu 7000 eset, mis Anu Raud on aastate jooksul kogunud, ostnud või mis on muuseumile annetatud. Mõned asjad on kollektsiooni sattunud aga omapärasel viisil. Intervjuus Eesti Päevalehele on Anu Raud rääkinud: „Silmad olid mul kogu aeg lahti. Kui turul nägin, et üks mees müüs tavotiseid autoosi tikitud vaibal, et mitte oma kallist autokapotti ära kriimustada, läksin ma ruttu tekipoodi ja ostsin vahetuskaubaks talle uue teki. Niimoodi ma kauplesin.“

Foto: Raivo Tasso

Muuseumis on palju erilise saamislooga asju. Anu Raud meenutab: „Mul on muuseumis üks Mulgi mehe väike must kuub, mille sain tänu kahele Mulgi vööle, mille omakorda leidsin komisjonipoest. Läksime koos Linda Viidinguga ühte tallu, kus perenaisel oli lehm Viiu, kellele ta muudkui laulis: „Viiukene anna piim kätte.” Ja tema muudkui lüpsis lehma. Siis tulid naabrinaised, kellega ta pidi koos minema surnuaeda, ning mina võtsin siis millegipärast need vööd välja ja ütlesin, et näete, millised Mulgi vööd ma sain. Seepeale ütles üks naine nagu muu seas: „Mul kodus neid küll!” Nii me saime jutule ja ma läksin talle külla. Tema käest sain vanaaegset pesu ja ehtsaid Halliste vöösid ning sellesama väikese Mulgi kuue – kõik olid vana taluperenaise tehtud. Ning seal olid veel imepeened valged sukad ja imepeened kindad. Kõik selle talu asjad olid kohe eriti elegantsed ja ilusad. Kui ma sukkade peenust imetlesin, ütles vanaperenaise tütretütar, et ega neil peetudki teenijaid, kes selliseid sukki poleks osanud kududa.”

Tekstiilikunstnikule meenub veel üks liigutav lugu Viljandimaalt. “Vana naine tuli koos tütrega mulle üht tekki näitama. Kuid see polnud niisama tekk – ta oli selle ise tikkinud õe pulmadeks. Kuidagi õnnetult olid õde ja õemees surma saanud ning tema oli oma teki tagasi saanud. Vanast peast pidas ta oluliseks, et just see tekk saaks muuseumisse,“ rääkis Raud.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare