Hiiumaa kõige kõrgemas punktis asuv massiivne Kõpu tuletorn on Läänemere maade vanim ja kõrgeim. Selle esimene ehitusjärk jääb juba 15. sajandi lõppu. Tänapäeval on torni kõrgus maapinnast 36 meetrit ja merepinnast 102,6 meetrit. Alates 2010. aastast kannab Kõpu majakas maailma vanima katkematult töötanud tuletorni austavat nimetust.

Foto: Tiit Blaat

Hoiatas seilajaid
Varem kasutati Kõpu tuletorni ja laiemalt kogu Ristna neeme tähistamiseks nimetust Dagerort, mis tõlkes tähendab “Gotlandi suhtes päikesetõusupoolse saare neem”.
Vajadus tuletorni ehitamiseks tulenes hoogustunud kaubavahetusest Hansa Liitu kuuluvate linnade vahel. Nimelt kujutasid lääne poolt hansalinn Tallinnasse suunduvatele laevadele tõsist ohtu Hiiumaa madalaterohked veed. Tuntum neist madalatest on Hiiu rahu, rahvasuus tuntud ka kui Näkimadalad. Vältimaks õnnetusi, otsustati ohtlik koht ära märkida ja nii on Kõpu torn rohkem kui nelja sajandi jooksul mänginud olulist rolli Läänemere laevasõiduohutuse tagamisel.

Suurt, neljatahulist, tugipiilaritega toestatud ja valgete seintega kaugelt äratuntavat majakat hakati ehitama Tallinna rae eestvedamisel 15. sajandi lõpul. Rahvasuu räägib, et majaka ehitamise luba anti tingimusel, et rajatis peab olema seest umbne kivitulp, mille tippu minek peab olema võimaldatud väljastpoolt. Selline tingimus oli esitatud selleks, et majakat ei saaks kasutada sõjalisel otstarbel. Üle saja aasta oligi laevadele märgiks vaid 20 meetri kõrgune paak ilma tuleta.

Ajaga kaasas
Elava tulega tuletorniks muudeti Kõpu paak alles 1649. aastal. Kohalikule mõisnikule kuuluvad talud ja majakavaht pidid hoolitsema selle eest, et majakas põleks pidevalt tuli ja oleks piisavalt tulehakatist. 1805. aastal läks majakas kroonu valdusesse. See tõi kaasa tuletorni kaasajastamise ja tulekolde asendamise õlilambiga. 1883. aastal ehitati torni kõrvale elumaja, kuhu seati üles ka telegraafijaam.

1902. aastal paigaldati tuletorni Pariisi maailmanäituselt toodud uus elavhõbedavannis pöörlev valgusseade, millega püsiv tuli vaheldus minuti järel käiva ereda tuleplingiga. Kahjuks hävis seadeldis II maailmasõjas täielikult. 1963. aastal toimunud kaasajastamise käigus sai majakas tagasi traditsioonilise pöörlevate valgusvihkudega süsteemi, mis nüüd töötas juba elektri jõul. Viimane suurem remontimine torni ajaloos jääb 1981. aastasse.

Alates 2003. aastast tervitab suveperioodil külalisi tuletorni kõrvale ehitatud kohvik.