Narva jõest kaugemal läänes, Ida-Virumaa kesk- ja lõunaosas, laiub suur soode ja metsadega väga hõreda inimasustusega ala, mida teatakse Alutaguse nime all. Tänaseni on Alutaguse ümbruses säilinud põlismetsi, millesarnaseid ei leidu kusagil mujal Eestis. Seda kanti nimetatakse ka Eestimaa Siberiks. Mitmete biogeograafide meelest on Alutaguse metsadel teiste Eesti metsadega võrreldes täiesti omaette positsioon. Kui muid Eesti metsi arvestavad nad osaks Euroopa segametsade vööndist, siis Alutaguse metsaalasid peavad nad ühtekuuluvaks Euraasia okasmetsade vööndiga. See hiiglaslik vöönd saab alguse Alutaguse mailt ning ulatub välja põhja ja ida poole kuni Siberini. Siinses metsas jalutades tekib tunne, nagu oleks taigasse sattunud. Sõna „taiga” on pärit altai keeltest ja tähendas algselt üksnes Siberi okasmetsi. Praegu tähistavad loodusteadlased sama sõnaga tihti aga kogu maakera põhjapoolkera okasmetsi. Alutaguse okaspuurohketes metsades on alati elanud ka taigale tüüpilisi taime- ja loomaliike.

Enamasti jäävad kõige ürgsema ilmega põlismetsad raskesti ligipääsetavatele soosaartele. Poruni laialehine mets Narva jõe lähistel on Eesti põlismetsadest üks elamuslikumaid. Sealset metsa tavatsetakse nimetada Poruni ürgmetsaks. Tõele au andes pole tegu siiski ürgmetsaga. Ürgmetsa, inimesest täiesti mõjustamata metsa, pole Eestis meie päevil säilinud mitte kusagil. Kuigi viimastel aastakümnetel on Poruni metsade hooldamisest hoidutud, ei leidu seal siiski päris tõelist ürglaant, sest ümbruskonna metsi on mõjutanud 18. sajandil Poruni jõe kaldal asunud Eesti üks vanemaid klaasikodasid – Gorodenko klaasivabrik. Seega on Poruni kohta õige öelda, et tegemist on põlismetsaga.

Gorodenko külast veidi põhja pool, Boroni (Poruni, Borovnja) jõe ääres asuv põlismetsakvartal ja jõe kaldapaljandid muudeti looduskaitsealaks 1967. aastal. Jõe ürgoru kaldad on kohati ligi 10 m kõrgused ning siin-seal paljanduvad Narva lademe dolomiidid ja teised aluspõhjakihid. Enne suubumist Narva jõkke uputavad ülespaisutatud Narva veehoidla veed aga kogu ürgoru.

Poruni (Boroni, Poroni) jõe varasem nimi Borovnja pärineb vene keelest ja tähendab tõlkes äket või äkkevagu. Rahvasuu räägib, et just äkkevaost on arenenud jõesäng. Suhteliselt tasasel maastikul meenutab jõeorg oma kõrgete kaldapaljanditega tõesti vagu. Suure ja sügava vao võis tekitada võimas põllutööriist, mida pidi käsitsema hiiglaslik põlluharija. Kuigi „Kalevipoja” eeposes ei kajastu selle kandi lugusid, on lähiümbruses levinud Kalevipoja ja vene vägilase Dobrõnja Nikititšiga seotud muistendid. Maastikku ümber kujundava Kalevipoja vägiteod on ju üldtuntud, ehkki rahvajutud tema nime antud jõe tekkega otseselt ei seosta.

Poruni põlismetsa ilmestavad 1,5 m kõrgused laanesõnajalad ning paks samblakiht puudel. Porunis ei anna tooni siiski ainult okaspuud, eriliseks pärliks võib pidada looduslikku pärnametsa. Kui meie vanades parkides on kõrged ja jämedad pärnapuud tavaline nähtus, siis metsas on need suur haruldus. Esmapilgul võibki Poruni mets tekitada seoseid vana mõisapargiga: seal kasvab palju erinevaid puuliike ning suhteliselt hõredalt kasvavate üksikute puude tüved on tõeliselt võimsad. Jõeäärses metsas kasvavad vägevad pärnad, saared, kased, sanglepad jt laialehelised puud just nii, nagu loodus seda õigeks peab. Inimtegevuse jälgedest võib kohati näha vaid kalameeste radu.
Kaitsealal on nähtud kasvamas ning elamas vähemalt 362 taime-, 111 linnu- ja 48 imetajaliiki. Eesti ühes ürgsema loodusega ja metsarikkamas piirkonnas elutsevad sellised okasmetsade põlisasukad nagu lendorav ja ahm (kaljukass). Suurulukitest liiguvad sealses metsas põdrad ja karud. Ka möödunud sajandi neil aastakümneil, kui nood uhked loomad mujalt Eesti metsadest kadunud olid, jäid Alutaguse metsad põdrale ja karule ikka kindlaks kantsiks. Lisaks pesitseb seal suhteliselt arvukalt ka kalju- ja merikotkast.

Kuna Eesti poolt takistavad neisse paikadesse tulekut raskesti läbitavad Alutaguse sood, olid selle paiga esmaasukad tõenäoliselt üle Narva jõe siia saabunud vadjalased ja venelased.

Alutaguse kant on olnud ka sõdade tallermaaks, viimati Teise maailmasõja ajal. Alates 1944. aasta veebruarist püsis Poruni metsas pikka aega rindejoon. Kaevikuliine võib tänini maastikus hästi eristada. Koos Saksa väeosadega seisid siinsel rindelõigul Punaarmeele vastu ka Eesti üksused. Vene väel ei õnnestunud kaitseliinist läbi murda ning lahingud Kirde-Eestis vaibusid augusti esimesel poolel. Saksa väed taandusid Sinimägedest ja evakueerusid lõplikult Eestist 1944. aasta septembris. Narva rindel ja Alutaguse soodes hukkus ligikaudu 200 000 sõdurit, kellest peaaegu 12 000 olid eesti soost sõjamehed.

Oluline info
• Mängimist alusta Poruni matkaraja infotahvli juurest.
• Gorodenkas tuleb keerata metsateele, kust parklani on umbes 4 km. Sealt edasi sõidukitega ei pääse.
• Parklast Poruni jõe äärde jääb veel umbes 0,5 km.
• Matkaraja pikkus edasi-tagasi on umbes 11 km. Arvestama peab üsna aeglase liikumiskiirusega.
• Suur tõenäosus kohata metsloomi.
• ID-kaart kaasa, sest tegemist on piiritsooniga!