Suur teejuht väikestele saartele

Eestis on saari ja laide on nii palju, et peaaegu oma saare võib saada igaüks, kelle hing seda ihkab! Teeme ülevaate siinkohal küll nendest, kus suvel rohkem saginat on ja tõenäoliselt ka teisi inimesi kohata võib.

Hingelt suur Väike-Pakri

Väike-Pakri on igatpidi eriskummaline saar. Võtke või alustuseks kasvõi see kummaline fakt, et Väike-Pakri on tegelikult suurem kui Suur-Pakri. Väikese pindala on on 12,9 km² ja suurel vaid 11,6 km².
Esimese iseseisvise ajal moodustasid saared omaette Pakri valla.Kahe saare peale oli kokku viis küla, kus elas 1934. aastal 354 inimest ning paiknes 119 talu. Kummalgi saarel oli oma kool, kirik ja kalmistu, tegutses koduloomuuseum.
Kui pisem Suur-Pakri sai kunagi suurem olla rahvaarvult, mis ilmselt ka nimede sellise jaotuse põhjuseks oli, siis tänaseks on Väike-Pakri suurem nii ruutmeetrite kui elanike poolest.
Ja on ka suurema söömaga. Mistõttu ei peaks üllatuma, et selle suve kõige omapärasem ja kahtlemata pöörasem pop-up-restoran on Väike-Pakri saarel, kus juba teist aastat kaetakse laud keset heinamaad ja toidukunsti nauditakse looduses.
Nelja püsielanikuga saarel polegi aasta ringi restorani väga ratsionaalne pidada, isegi selleks maja ehitada, nii et toidukunstnik ja kokk Kristel Nuume katab laua keset heinamaad, mis muudab mõnes mõttes restoraniks kogu saare. Sellele vabaõhurestoranile tehakse enne esimest käiku vana traktoriga tiir peale ning viiekäigulise õhtusöögi vahel saab ise veel lühemaid avastusretki ette võtta.
Igal õhtusöögil on oma nägu, sest menüü kujuneb just sellel perioodil saada oleva tooraine ja loodusandide järgi.
Ühel õhtusöögil saab osaleda 11–14 või 22–25 inimest. Toidukunsti maitsereis saarele maksab koos viiekäigulise õhtusöögiga, paadisõiduga marsruudil Kurkse – Väike-Pakri – Kurkse ja ekskursiooniga saarel 119 eurot inimese kohta. Broneerimiseks ja lisainfo saamiseks kirjuta e-postile [e-mail].

Ehkki inimene on tänaseks – mõlemad Pakri saared olid asustatud rootslastega, kelle idülliline elu lõppes aastal 1940, kui kogu elanikkond sunniti kodudest lahkuma (tagasi Rootsi), külad hävitati ja saared muudeti Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks ning Varssavi pakti maade lennuvägede õppepommitamise polügooniks - kes on saarel inimesest siiski veel haruldasemaid liike.
Pakri saarte loodus on unikaalne ning ehkki enne ja pärast suurt söömingut on mõistlik ringi jalutada, tuleks siiski hoida saarel elavaid kaitsealuseid liike.
Ja võimalik on saart külastada ka lihtsalt loodusehuvilistel, kes rikkaliku laua taha ei kipu. Laevareiside kohta (kolm juulis, üks augustis) leiab info leheküljelt: pakrisaared.ee

Eesti vetes muidu pärleid ei kasva, aga Riia lahes üks siiski on - Ruhnu.
Eesti saartel on tagasihoidlike praamiühenduste tõttu sel suvel üldse väga rahulik, aga Ruhnus kohe eriti, isegi saare kõige suurema festivali ajal.
Ruhnurahu on 19.–20. augustil 2016 teist korda toimuv suvelõpufestival ainult sõbralikele inimestele. Kavas on vabaõhukino, peened muusikud ja plaadikeerajad, kohalik toit ja kauge kohv, talgud saare heaks, sõidud vanalaev Runbjarniga, loodus- ja kultuurikõnnid, laste töötoad, arutelu ja muu inspireeriv, mida mujalt ei leia. (Vt: ruhnurahu.voog.com)
Ruhnu on aga põnev ka muul ajal. Keda köidab arhitektuur ja kuulsad nimed, siis just seal asub Eesti vanim puitehitis ja ühtlasi meie vanim säilinud puidust pühakoda, 1644. aastal ehitatud kirik.
Saare kõrgeimas punktis, Haubjerre mäel, seisab kuulsa inseneri Gustav Eiffeli kavandatud tuletorn – me kõik ju teame, mis torni sama mees Pariisi ehitas.
Öömaja leiab lehekülje puhkaruhnus.ee abil.

Mohnile

sattuvad tavaliselt loodusfotograafid, aastas ikka paar korda korraldab keegi sinna mõne fotorekte. Aga pole ühtegi põhjust, miks loodusesõbrad sinna omal käel pildistama ja jalutama ei võiks sõita.

Mohni saar asub

Viinistu

rannikust 4,5 km kaugusel. Saare pikkuseks on kõigest 2,3 km ja laiuseks 250 meetrit. Rannajoone pikkuseks on umbes 6 km. Kitsa saare kõrgeim osa kerkib 8 m üle merepinna.

Saarele saab ainult erapaadiga - valgetel öödel saab pildistada hiliste õhtutundideni.

Saare loodu on imeliselt vaheldusrikas loodus – mereranda kõrkjapuhmastega, mis vahelduvad jää ja tormide poolt kaldale kantud kivivallidega, valguse käes kaldamadalikel sillerdava adruga ja sisemaad madala, kuid peaaegu läbimatu kadastikuga. Võtke rännakule kaasa omale meelepärane lõunaeine, sest sinna pole veel ükski kohvik jõudnud.

Ligi poolt saart katavad kivid ja liivaluited, teist poolt aga mets.

Prangli on tegelikult Viimsi vallale kuuluv saar, kuid kellele nüüd kas Viimis villad või “Uus-Mustamäe” silme ette tulevad, ei ole üldse ära arvanud, mis selles valla otsas toimub. Prangli on maailm omaette, mis tundub asuvat maailma servas. Tore on aga see, et Tallinna kesklinnast jõuab maailma servale paari tunniga.
Prangli on Põhja- Eesti ainuke põlisasustusega, päris oma traditsioonide ja külalislahke rahvaga paik – seal on elatud pidevalt üle 600 aasta. Tänaseks on püsielanikke umbes 100, märksa arvukamalt on hülgeid ja igasuguseod veelinde, viimaseid kokku 40 liigist.
Legendi järgi olnud Prangli mereröövlite saar ja röövlid elanud paksus kuusemetsas. Et nendest lahti saada, olevat see maha põletatud ja saarele kasvanud männimets. Mereröövlite varandus on siiani leidmata, matmispaigaks aga oletatavasti saare kõrgeim koht Kullamägi.
See suvi on Prangli jaoks kirjum ja rahvarohkem kui mitmed eelmised – ja põhjuseks ei ole mereröövlite varanduse otsijate hordid.
Sadama kultuurikuuris "Noor Kaardivägi" toimuvad kontserdid, stiilipeod ja näeb suvelavastust “Mereplekid”, millele kirjutas muusika Jarek Kasar. 27.augustil on võimalus on tulla vaatama vanade puulaevade regatti
Kui seenehullude jaoks on Prangli tuntud kui rikkaliku saagiga maalapp, siis nälga ei jää ka need, kes korilusega kirglikult ei tegele. Suvel pakub maitseelamusi merevaatega SaareRootsu restoran.
Prangli laevagraafiku leiab leheküljelt veeteed.com ja majutust pakub saarel mitu kohta, näiteks Mardi Puhkemaja (mardipuhkemaja.ee) ja Praaga talu puhkemaja (praagapuhkemaja.com)

Nargen Festival on aastast 2006 Naissaarel toimuv muusikafestival, mille kunstiline juht on Tõnu Kaljuste. Kontserdikava on kirju ja saarele pääsemine ja saareelu ka hästi korarldatud: Nargenfestivali transpordipartner on aurik Katharina mis väljub Lennusadamast (kai A3)
Naissaarel on Nargenfestivali ürituste ajal avatud küüni juures puhvet. Tasuda saab sularahas.
Lisaks festivalile köidab Tallinnast ainult kümmekonna kilomeetri kaugusel asuv Naissaar ilusa liivaranna, matkaradade, militaarpärandiga. Miks mitte Pirita või Stroomi ranna asemel hoopis sinna üheks päevaks päevitama sõita.