Mis seal Põlvamaal siis ikka niiväga on? Sa veel küsid!

Pealinnast autoga lõuna poole uhades mõtlen, et kui palju ma sellest turismi-Põlvamaast üldse tean. Peale kunagiste mitmepäevaste paadimatkade Võhandu ja Ahja peal ning mõne aasta taguse öömatka Põlva järve ümber esimese hooga suurt midagi ei meenugi.

Suts hiljem kargavad pähe Taevaskoja, Kiidjärve, „Viimne reliikvia“. Sealt edasi, no ei mäleta. Poolteist päeva hiljem olen tükk maad targem, kui selgub, et olen varem sattunud paljudesse sealsetesse paikadesse, kuid nende seostamisega just Põlvamaaga ei saanud esiotsa hakkama.

Euroopa kõige luksuslikumad hobumatkad

Sulatõsi – neid tehakse Põlvamaal. Nii kinnitas World Luxury Travel Awardi komitee, kui tunnistas hiljuti Mustakurmu külas toimetava ettevõtte Euroopa kontinendi võitjaks hobumatkade kategoorias. Selle eestvedaja Roy Strider uuris mõni päev enne mu Põlvamaa-seikluse algust e-kirjas varasema ratsutamiskogemuse kohta. Tunnistasin ausalt: kogemus napp, kolm päeva hobumatka Kirgiisia mägedes ja ei kilomeetritki rohkem. Vahe nende kolme päeva ja napi tunnikese vahel, mille seekord Akste sipelgariigi ürgmetsas sinisilmse eesti tõugu valge suksu seljas veetsin, on miljoneid miile. Alates suhtumisest hobustesse, ratsavarustusest kuni turvalisuseni, millega Põlvamaa matk silma jäi.

Ratsamatk pole rattaralli, et istu aga sadulasse ja „tuld“. Pärast põhiasjade läbirääkimist ja allkirja, millega tunnistasin nendest arusaamist, lubatakse mind rahuliku lasila külge köidetud Tulli juurde. Tiibet jääb 12-aastasele Konradile ja meie matkajuht Annabel kureerib kogu retke Rolanda turjalt. Kõik algab suksuga sõbraks saamisest ja selleks pole paremat viisi kui harjata ta puhtaks. Konrad viskab nalja. Ta tundvat end, hari kummaski peos, kui Karate Kid. Wax on, wax off.

Roy sõnul saab lihtsama hobumatkaga hakkama igaüks, täpsustades, et ratsutama õpitakse siiski kogu elu. Sellest, et see nõuab tõesti pidevat harjutamist, saan aru juba paari esimese traavisammu peal ja rohkem ei proovi. Küll aga lustib Konrad himuga, kui Annabel lubab tal meist maha jääda ja siis traaviga järele võtta. Nii ta seal siis kappab stopp- ja start-stiilis.

Mis teeb hobumatkadest Põlvamaal Euroopa luksuslikemad? Kindlasti mitte see, et Roy turvalisuse mõttes, vilkur autokatusel, maanteel me ees sõidab. Isegi mitte süsinikkiust kiivrid või õhkpatjadega sadulad istmike all. Maailm hindab hoopis muud. Põlvamaa ürgne loodus ja eemalolek tehismaailmast on luksus, mida mujal just palju ei kohta.

Matk Akste looduskaitsealale jäävas Sipelgariigis kulgeb kui vaatefilm. See viib läbi lopsakast rohelusest, siis üraski surnuks puretud kuuselaanest, edasi on jõuame taas rohelusse ja ühtäkki oleme tillukesel lagendikul, kus ootavad meid väike valge laud, kaks tooli ja Põlvamaa maitsed nende vahel. Aitäh, Taevaskoja Meejaam, üllatuse eest! Kalja tuli kojugi, ka meeküpsiseid ja see pirukas – sa sinder, kui hea.

Otsad tõmbame kokku seal, kus alustasime. Roy näitab veel hiljutist ostu, treilerit, milles saab kaks hobust sõidutada kohale ükskõik millisesse Eesti otsa ja võtta kaasa ka vankri või saani. Võtke ühendust, kui huvi teha lustisõitu! Isegi talvel. Tulevad koos jõuluvanaga.

Roy ja Annabelli kingitud õnneraud leiab koha mu kodus välisukse ja lae vahel. Õiget pidi – U-kaared taeva poole, et õnn välja ei kukuks.

Postiteega tutvumiseks varu heaga aega

Viga, mille seiklust planeerides teen, on liiga lühikese aja broneerimine Tartust Võrru viivale vanale maanteele jääva Postitee tarbeks. Postitee ümbrus ja selle ajalooline kujunemise lugu on vägev. Kahele poole jäävad võrratud vaated, Tilleorust läbisõit võtab hinge kinni. Miinimumeesmärk oli selline: Maanteemuuseum, edasi Agust Teppo Lõõtsamuuseum ja mingi hetk pitsaring Postitee Gurmees. Tehtud sai vaid kolmandik. Maanteemuuseum, va ajaröövel, on sedavõrd äge, et tulema sealt naljalt ei saa. Ikka on vaja uurida mingit karbussi, teehöövli hüdrovoolikut või pooleks saetud bemmi. Eks kunagi vaatab üle ka lõõtsamuuseumi ja Postitee Gurmeesse tasub pigem minna siis, kui see avatud on. Seekord, nädala sees, oli see kahjuks kinni.

Maanteemuuseumi püsinäitus „Head teed!“ Varbuse postijaamas on maiuspala ajaloohuvilisele. Seal saab selge pildi, mis tõukas tagant meie teedevõrgustiku kujunemist, ja ka lugemist-vaatamist on kuhjaga. Moodsa meedia karastusega jõngermannidel on seal muidugi mitme i-ga igav. Seevastu avaldub nende talent mitmetel trenažööridel ja mängudel, mis püsti pandud Masinahallis. Vantsimist on Maanteemuuseumis kõvasti ja kõige pakutava nägemiseks tasub kindlasti varuda vähemalt pool päeva. Juba poolteisel hektaril laiuv väljapanek „Teeaeg“ võtab tööelus vähe liikuva turisti võhmale. Varbusele lähen kindlasti tagasi. Kes sel suvel sinna ei jõua, võib vaadata diginäitusi.

Mõisniku-uni ja privaattuur mängumaal

Seikluse esimene päev lõppeb Otepää lähedal Pikajärve juugendmõisas, praeguses Cantervilla lossis. Päike on päeva jooksul nii põhjalikult ära kurnanud, et kobiks või kohe kotile. Aga kas sa siis saad – pererahvas teatab juba toavõtit ulatades, et suts veel ja saun on soe. Vedeleme enne sauna mõnusates suurtes voodites, uudistades mööblit ja katuse unkaalusesse peidetud pisikest kappi. Saadan sõber Väinole sünnipäevasõnumi „Tervitus Pikajärve hooldekodu 35. numbrist! Endisest“ ja suundume noore reisikaaslasega sauna poole. Tee sinna viib läbi mõnusalt rõske ja jaheda maa-aluse käigu.

Cantervilla saun on nagu pisikene spaa: tipp-topp puuküttega keris, vastuvooluseadmega bassein ja mõnusa vaatega terrass, kus maha jahtuda. Leil visatud ja päevatolm maha uhutud, teen tiiru õues. Kuivamatu jutusoonega vanaperemees Relvo Värton kastab peahoone ees voolikust lilli, valge triiksärk seljas ja lips ees. „See 27 aastat, mis me siia pannud oleme, on olnud jube töö,“ teatab ta ja räägib hakatuseks loo, kuidas räämas ja käest lastud nõukaajast pärit hooldekodust on üks pere valmis ehitanud uue mõisa. Just uue, sest renoveerimisest pole selle majapidamise puhul juttu. „Siin on tulnud kõik uuesti teha. Töö mastaap on olnud nii suur, et teist korda seda enam ette ei võtaks ja tervis ka ei lubaks,“ pajatab Relvo, siunates sekka hooletuid, kes ennist tema kastmisvoolikust autoga üle põrutasid.

Hommikul oma numbritoas ärgates löön aknad valla. Silmi pimestab mõisapargi ilu, mis sealt avaneb. Pärast hommikusööki otsustab noorperemees teha mõisatuuri ja panna ekstra meie pärast käima Cantervilla mängumaa, sest ametlik avamine on alles päev hiljem. Nii ka läheb. Läbi saavad vaadatud kõik lossi salakäigud ja sakste numbritoad. Mängumaa on klass omaette. Just teemakäsitluse poolest, sest suurem jagu enda ehitatud atraktsioonidest räägivad mõisakultuurist, sekka põllumajanduse ja viinakeedu ajaloost. Kogu pere mängumaa nime õigustab Cantervilla iga kandi pealt – vaata, kust otsast tahad.

Elamusi sai nii mõisast kui ka lustipargist nii palju, et kirjuta või kogu internet täis. Enne lahkumist soovin linna arstile suunduvale Relvole kõva tervist ja liigun edasi Pokumaale.

Pokumaa pole pankrotis

Ei teagi, kust see jamajutt alguse on saanud, nagu vintskleks Pokumaa meeletus rahahädas, kiratseks ja on üldse poollagunenud. Vale puha! Ise nägin – Edgar Valteri mõttemaailma vili ja tema loominguline pärand, mida Pokumaal säilitatakse, on parima tervise juures. Teekond selle juurde võib tunduda, ja tegelikult ongi põhjaeestlasele pikk, aga külaskäik tasub emotsioonide poolest kuhjaga ära.

Teel sinna otsustan korraks usaldada rendiautosse sisse ehitatud GPS-i ja see viib meid Pokumaale nii otse, et kahel pool autot on vahepeal vaid raielangid ja palgihunnikud. Lõpuks veereme läbi ka ühe talu hoovist. Vabanda, peremees, tee lihtsalt viis, ja oleme sihtkohas. Parklast Pokukojani (põhjaeestlasele piletikassani) jääb oma pool kilomeetrit mõnusat metsarada, mis viib kohe õigesse meeleollu. Kaht mütsilotut meenutav hoonepaar on arhitektuuriliselt kaval rajatis: võimsa tellislaega maa-alune saal ja mitu korrust erinevate galeriide ning tegevustubade jaoks, lastele on mõeldud ka üks salakäik. Palju vahvat, aga enim jäävad sealt meelde Edgar Valteri õlimaalid, millest pole varem kuulnud ega neid näinud. Osa nukrad, osa krutskeid täis, aga väga põnevad.

Õues müttamiseks jäävad teemapargi territooriumile kaks talukohta. Ühes on suitsusaun ja mõnus kohvikumaja, loomalaut, ait ja püstkoda, kus on elusa tule kohal mõnus küpsetada tokisaia. Kogu see eluolu pakub tagasirännakut aega, kui ei olnudki veel elektrit ega kraanivett, rääkimata auruküttest. Pokumaa ja tema haridusprogrammid panevad mõtlema ning õpetavad asju nägema, ümbritsevast ainest leidma nagu Edgar Valter. Võttes arvesse kõigi päevade muljeid, mida Vana-Võromaa piirimailt endaga kaasa saad, on tee Pokumaale nendega võrreldes üsna lühike. Pealegi, ka Matvere, Tätte ja Saatpalu jõuavad sel suvel oma tuuridega Pokumaale. Jõua siis sina ka!

Sõit tagasi kilulinna ja tegelikult kogu seiklus möödub prantslaslikus luksuses, sest meeleolukal retkel aitas ära käia uus Citroën C5 X.