Roomikutel ämmaisand

Eestis möllas 2010. aasta detsembris suur lumetorm. Teed olid hangedest ummistatud ja üle Eesti oli lumevangis tuhandeid inimesi. Samal ajal ootas kaugel külas üks tore naisterahvas kohe-kohe uue inimese sündimist. Tormi möllates tekkis aga kahtlus, kas vajalikul hetkel ikka pääseb läbi lume lapse sündimiseks turvalisse keskkonda. Ei saanud kindel olla ju ühelegi ratastega sõidukile.

Keerulisel hetkel meenus Järva-Jaani Vanatehnika varjupaik, kus keegi oli näinud võimast roomikautot. Abipalve peale oli varjupaiga elavjõud eesotsas Tuve Kärneriga kohe valmis vajadusel masina käivitama ja kohale kihutama. Kunagi ei tea, kuidas asjaolud kujunevad ja mehed otsustasid nii olulisel hetkel mitte midagi juhuse hooleks jätta. Kahe päevaga õpiti kohalike teadjate ja Interneti abiga selgeks olulisemad võtted sünnituse vastuvõtmisel.

Tol korral ei läinud aga vaja ei roomikutega masina transporti ega ka meeste sünnitusabi. Küll on aga väga hea teada, et Eestis on mehed, kes on võimelised vaatamata lumele, porile või puhkepäevadele saabuma sünnitust vastu võtma. Ja muidugi on hea teada, et Järva-Jaanis on selline ülitore koht nagu Vanatehnika Varjupaik.

Väärikas vananemine

Pikkadest autorividest kumab vastu omamoodi väärikust. Kõiki neid autosid ei ole mõtet ja ka võimalik taastada ning uuele elule äratada. Oma aktiivse aja ära elanud ja teenistuse lõpetanud neljarattalised sõbrad on nüüd koos ja pakuvad jälle paljudele inimestele silmarõõmu. Kõigil neil on peale margi ja väljalaskeaasta ka mingi oma lugu, millest enamikku ei tea keegi. Siiski on üks mees, kes teab neid lugusid kõige rohkem.

Tuve Kärner - vanade autode kõige suurem sõber

Tuve on kogu selle hullumeelse ettevõtmise hing ja samas nende autode hingetohter. Temale on teada paljude autode iseloomud, lapsepõlvelood ja palju muud. Kuid ta ei saakski kõiki endale teadaolevaid lugusid ära jutustada – enne tulevad uued lood peale.

Autode kollektsiooni esimesteks autodeks olid just tuletõrjemasinad. Mida muud oodatagi vabatahtlikult pritsumehelt, kes peale autode elude on pikendanud nii mõnegi tuleohtu sattunud inimese elu. Tuletõrjeauto ZIS oli teadlikult kogumise mõttes esimene eksponaat koduaias, mis maasikapeenrasse pargiti. Üsna paljudes kohtades vahetati esimesed vanad autod humanitaarabina saadud uuemate vastu välja ja varjupaik sellest vaid võitis. Vana nõukogude ajast pärit tuletõrjetehnikat hakati maha kandma ja nii need vanad nostalgilisemad autod hakkasidki Järva-Jaani tulema. Mingil ajal sai aga tuletõrjeautode tagavara otsa ja siis oli juba Tuvel tekkinud huvi teistegi nõukogude ajast pärit sõidukite vastu, sest ka need muutusid ainu haruldasemateks.

Põnevaid lugusid saab kuulda ka rongidest

1967. aastal oli Türi–Tamsalu kitsarööpmelise raudtee Türil Tallinna tänava ülesõiduputkas asuval raudteevahil kõht lahti ja kiiresti oli vaja hädale minna. Samal ajal lähenes ülesõidule mööda raudteed rong ja maanteed pidi veoauto, mis õnnetuseks kokku põrkasid. Raudteevahi putka purunes rauatonnide all pilbasteks, aga tööl olnud raudteevaht jälgis õnnetust hoopis eemalt sanitaarsõlmest. Õnnetuses said kannatada vaid raudruunad, inimesed pääsesid kõik eluga.

Varjupaigas on heleroheline vagun, mis seisab kunagise raudteeliini kõrval ja sinna on kogutud kogu selle raudtee põnev ajalugu. Seegi on ainult üks väike osa kõigest põnevusest.

Huvitav meestele ja naistele

See täiesti ainulaadne koht on peaaegu kohustuslik erinevates vanustes poiste vanematele ja muidugi kõigile mutrit keeranud meestele. Hea tuju ja korralik annus nostalgiat on garanteeritud kohe, kui väravatest sisse astuda.

Naistele, kui just masinad nii palju huvi ei paku, võib elamuseks olla juba ainuüksi see, kuidas suur osa mehi kõiki neid aparaate vaadates elevile lähevad – nagu suurte poiste Legoland. Ja kindlasti võib kõigile inspiratsiooni pakkuda Tuve abikaasa Silva pühendumus. Näiteks toidulauale vajaliku lisa samuti kasvatab ta ka temaatilises kasvuhoones - vanas bussis, autokastides või suurtes autokummides.