Kindlasti meenutame siinkohal venda Hieronymust “Viimsest reliikviast”, kes vend Albertilt postituviga kirja saades selgitas asukohta: “Jägala jõelt.” Gabriel ja Agnes ei eksinud: Jägala ja Soodla jõgede vahel on huvitav matkata. Siin on nii suuri segametsi kui säilinud puisniite. Marjulised võivad siin trehvata hunti, karu, põtra ja jänest. Põder ahmib mahlakat jõekäärurohtu ja käib Soodla jõest joomas. Sood aga hingavad ja udutavad ning mets on suviselt soe.

Soodla veehoidla lähedal Piibe maantee ääres asub ajalooline Raudoja kõrts, mille nimi meenutab geniaalse Arved Viirlaiu romaani "Ristideta hauad" peakangelast Raudoja Taavit. Seistes siinsetes männikutes, meenutame seda eesti kangelast, kes organiseeris vastupanu võõrvõimudele. Just Kehrast algas punavägede taganemine Vabadussõjas, 4. jaanuaril 1919. Kehra raudteejaamast vägesid juhtides võtsid kindralid Aleksander Tõnisson ja Johan Laidoner vastu otsuse vaenlast mitte sammugi enam kaugemale lasta.

Kõnnime kõrtsi juurest üle Piibe maantee ja rändame edasi Aavoja kanali kallastel. See kanal on üks osa veeringlusest ümber Tallinna. Need liigirikkad segametsad meenutavad, kuidas 1922. aastal, pärast Viktor Kingissepa tapmist uitas Perila metsades põrandaalune Jaan Kreuks. Ta läbis kolmkümmend kilomeetrit päevas, kõndis kas pasteldes või hoopis paljajalu ning süüa tõi talle lõpuks Alma Vaarman.

Puude võradel askeldavad vilkad käbilinnud ja paskrästad jälitavad varest, ajades ta madallennule. Hallvarese eesmärgiks oli tungida paskrästaste jahialale, kuid nüüd on sunnitud ta pikeerima madalamale. Tema ümber käratsebki palju paskrästaid. Musträhn taob monotoonselt oma pesaõõnsust sügavamaks. Rähni noka ja peaaju vahel on palju luust plaate, et tema tehtav põrgulärm teda hulluks ei ajaks. Pole aga mingi saladus, et pärast paljukordset toksimist on rähn mõnda aega "opakas". Kägu kukub kuulajale täpselt ühe aasta ja jääb vait.

Rookülas on madalad majad, pennid, parred, rookatused. Niisugustes külades kogeb veel endiselt rahu ja vaikust. Just siin sündiski Kreuks, 1891. aastal. Birkenruh' suvemõisani, kus Marie Under ja Friedebert Tuglas 1917. aasta varasuvel suvitasid, on siit kiviga visata. Ja sinna me jõuamegi, Kaunissaare veehoidla poolt Jägala jõelt.

Müürilill.

Tänapäeval on Birkenruh suvemõis varemetes. Sisselangenud müürid annavad aimu, et mõis oli ehitatud punastest Rapla tellistest. Luuderohi võis selle müüride üle ronida juba siis, kui maja alles koos seisis. Tänapäeval kasvab müüri ääres kummaliselt kõrge punane müürilill (pildil), mis meenutab jänesekapsast. Nõgesed ja ohakad takistavad teed trepist üles. Lõpuks see siiski õnnestub.

Underi ja Tuglase romaan puhkes ootamatult ja tormiliselt. Adson poleks osanud oodata Tuglasest omale nii vägevat konkurenti. Kui ta aga Underiga siia loodusvaikusse tõmbus, siis algas kõik. Tuglas kirjutas Underile, et ta tahab alluda tema majesteetlikele soovidele, aga Under oli enda sõnul kütkestatud palavast Tuglase-ihast. Mõlemad koos kõnelesid "armastuse lõõmavatest aedadest". Lõikuskuuks oli kõik läbi. Ka Adson tuli noori segama, sest milline normaalse mõistusega mees laseks end eemaldada sellisest naisest nagu Under? Veel viiskümmend aastat hiljem meenutasid muldvanad Marie ja Friedebert noorusrumalusi, kumbki teisel pool Läänemere vett.

Ilus suvepäev kaldub õhtusse. Päeva jooksul voolas hulk vett Kakerdaja rabasse. Oleme matkast väsinud, kuid õnnelikud. Nüüd on viimne aeg lahti võtta Uno Alenderi ja Aleks Kaskneeme 1957. aastal ilmunud raamat “Jalgsi ja ratastel Tallinna lähistel”.

1938. aastal külastas Kehrat president Päts. Kehra jaam avas tema auks selle ukse. Siis polnud see veel kaetud liblikatega.

See brošüür vestab ka Kehra kandi teedest. Juttu on sellest, et Kalevipoeg ületas siinkandis oma vägedega Lasila ja Porkuni vahelise tee, kui ta Assamallas raudmehi purustamas käis. Sealt saamegi teada, et oleme läbinud ühe 12-st võimalikust Tallinna-lähedasest marsruudist. Kaasas polnud vaid individuaalkatlakest, telki, taskulampi, hambapulbrit ja apteegikarpi.

“Jalgu kuivatavad mõned nii, et heidavad veekogu pervele seliti maha ja siputavad jalgu seni õhus, kuni on kuivad,” kirjutasid Alender ja Kaskneem oma klassikalises teoses. Meil nõnda palju aega polnud.