Rännak Ümber Maa | Guatemala: Antigua ja Atitlani järv

Kaija ja Jaanus naudivad hetkel oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Kuidas ja miks see rännak alguse sai, saad lugeda LP intervjuust — SIIT! Reisijuhi vahendusel saad jälgida pildikesi nende seiklusest.

Antigua

Kõigepealt vaata galeriid:

Antigua tähendab tõlkes vana ehk Antigua Guatemala on üks vanimaid linnu Guatemalas. Antigua teeb eriliseks võrdlemisi hästi säilinud Hispaania barokkstiilis arhitektuur. Lisaks on Antiguas arvukalt kirikute varemeid, millest mõned on rohkem, teised vähem säilinud. Kuni aastani 1776 oli see ka Guatemala pealinn.

See on imeline linn, mis on ümbritsetud vulkaanidest. Kõige silmapaistvam on linnapildis ehk Volcán de Agua, mis on ajalooliselt linnale mitmel korral ka palju häda ja viletsust toonud. Külastasime kohalikku n-ö ristimäge, millelt avaneb suurepärane vaade Antigua linnale ning Agua vulkaanile.

Linna külje all ka asub ka Volcán de Fuego, mis on tänini aktiivne ja meiegi saime tunnistada selle vulkaani n-ö „köhatusi“, kui valge pilv ilmub vulkaani kraatri kohale. Meieni jõudsid muidugi ka vanemate murelikud kõned, et ega me selle vulkaani lähedal ei ole, mis Guatemalas parajasti purskas. Juhtus nii, et ei olnud. Guatemalas on kokku ligi 37 vulkaani.

Aga vulkaanidest ja ilusast linnapildist köitsid meid enam kohalikud inimesed. Meie üllatuseks kandis suur osa kohalikke naisi ja lapsi igapäevaselt traditsioonilisi rõivaid. Kuna Guatemalas on ajalooline komme naturaalselt kangaid värvida, siis mida kirevam oli seelik või pluus, seda uhkem oli naisterahva olemus. Ka muu käsitöö sh puidust nikerdised, serviisid jne oli tõeline värvide pillerkaar.

Nautisime enneolematut värvide plahvatust ja üritasime vähemalt osakestki sellest pildile saada. Kohalikud on aga pildistamise osas väga tagasihoidlikud ja pigem nad keelduvad, kui küsida, kas tohib neist pilte teha. Meil õnnestus see vaid mõnel üksikul korral.

Veetsime Antiguas 4 päeva, millest enamiku üritasime end välja puhata pikast ringreisist USAs. Käisime iga päev vanalinna uudistamas ja kohalikke toite degusteerimas. Takod, tortillad, mais, michelada jne. Tundus, et toit peab olema laual vähemalt sama värvikirev, kui riided seljas. Iga nurga peal oli näha noori tüdrukuid pisikesi tortillasaiu „patsutamas“.

Suuremaid turismituure me ette ei võtnud, kui kohvi istanduse külastamine välja arvata. See oli meil mõlemal esmakordne kogemus näha, kust tuleb kohvi ja kui palju tööd ja vaeva ühes tassikeses kohvis tegelikult peitub.

Istandus, mida külastasime, oli Guatemala mõistes veel väike. Kuigi meile tundus see üüratu kohvipuude põld. Suure üllatusena meile selgus, et kvaliteetse kohvi ube korjatakse käsitsi. Seda teevad kohalikud hooajatöölised, kes rassivad leiva raha eest 8 tundi iga päev. Meil oli ka võimalus noppida ning maitsta kohviuba ja üllatavalt on toores kohviuba magusa maitsega. Pärast korjamist kaalutakse oad ning tasu on kaalupõhine. Seejärel on kohvi töötlemine natukene rohkem automatiseeritud. Oad loputatakse vees ja pestakse maha punane kohvioa kest. Seejärel viiakse oad välja päikse kätte kuivama. See on samuti manuaalne töö ja poisid käivad iga 45 minuti tagant oakuhja ümber rehitsemas. Ööseks jäätakse oad välja katte alla. Kui oad on kuivad, toimub mehaaniliselt ubade eraldamine st masin sõelub välja suuremad ja väiksemad, et röstimisse satuks võimalikult sarnase suurusega oad. Röstimine on aga kõige viimane etapp ja seda tehakse tavapäraselt juba siis, kui kohvi on sihtriiki transporditud. Vähemalt selles kohviistanduses on kvaliteedikontroll suur ning enne kohvi pakendamist on spetsiaalne inimene, kes siis hindab kohvioa kvaliteeti ja vastavalt sellele pakendamist.

Ööbisime Antiguas AirBnB korteris, ühe toreda noorpaari juures. Nendega rääkides saime ka üsna palju targemaks riigi poliitilisest olukorrast ja üldse kohalike elust-olust. Antiguas läheb inimestel hästi, kuna turiste käib palju ning tööd jagub. Mujal Guatemalas on aga väljaränne suur, kuna inimesed elavad vaesuse piiril ja neil ei ole ehk muud valikutki, kui ellujäämise nimel otsida eluks paremaid võimalusi. Kuna Guatemala on võrdlemisi vaene, on seal ka üsna ohtlik. Guatemala Citys ei soovitata turistidel üldse liikuda ja mujal on soovitatav pimedas mitte ringi liikuda. Seda me ka enamasti järgisime ja pimeda ajal olime tubased. Kurb oli näha ühiskonda, kus on endiselt vaid väga rikkad, kes saavad vaid rikkamaks ja siis valdav ülejäänud enamus väga vaesed. Igasugune võrdsus ühiskonnas puudub. Samas on Guatemala noortel endiselt lootust, et midagi muutub ning noored üritavad aktiivselt poliitikas kaasa lüüa, et midagi muuta.

Kokkuvõttes jääme Antiguast meenutama kohalikke Guatemala inimesi, kes on üüratult abivalmid ja sõbralikud.

Atitlani järv ja selle ümber olevad külad

Kõigepealt vaata galeriid:

Ülejäänud nädala otsustasime veeta populaarse järve Atitlani ääres. Seda vulkaanidest ümbritsetud järve on peetud üheks maailma kauneimaks. Antiguast Atitlani sõidab üle 3 tunni. Meie läksime kohaliku „kana“bussiga Panajanchel 35Q (USD 5) inimese kohta, kuna see on kordades odavam kui transfeer (USD 12-15 inimese kohta). „Kana“bussid on vanad USA koolibussid, mis on ära tuunitud st nagu siin ikka kombeks – kirevaks värvitud. Bussisõit oli hullem kui ameerika mägedel – kurvides pidime end kahe käe ja jalaga kinni hoidma, et oma istmel paigal püsida. Sõit oli aga üsna põnev, kuna sõitsime läbi erinevatest väikeküladest. Põnev oli vaadata kohalikke oma igapäevatoimetuste juures. Bussis oli ka n-ö pagasipoiss, kes kasseeris piletiraha ja kinnitas pagasi bussi katusele. Ise pidi ta tihtilugu seetõttu seisma bussi taga oleval redelil. Kui buss hoogu maha võttis, siis lipsas ta poole sõidu pealt bussi tagauksest sisse ning korjas uute reisijate käest piletiraha. Ohutus ennekõike… või siis mitte... siin Guatemalas. Jaanus oli pidevalt mures ning passis aknast välja, ega meie kotid kuhugi teeserva maha ei pudene.

Meile üllatuseks on siin ka tavapärane, et liinibuss käib ühes reisijatega tankimas.

Olime selles bussis ainukesed turistid! Lugedes erinevaid blogisid tundub, et enamus turiste kasutab transfeerbusse pikkade vahemaade katmiseks, kuna need on palju mugavamad ning ei ole ka päris hirmkallid. Sealjuures lugesime ka, et mõned aastad tagasi langes paar transfeerbussi röövlite ohvriks, kuna ainult turistid sõidavad nendega, tehes nendest ihaldusväärse sihtmärgi. Seetõttu tundsime end kohaliku liinibussiga sõites suhteliselt turvaliselt, kuna usume, et keegi ei röövi kohalikke, kellelt ei ole nagunii midagi võtta.

Pärast korralikku loksumist bussis ootas meid ees veel pool tunnikest paadisõitu üle järve San Juan La Laguna linna, kuhu jäime viieks päevaks. Ka seal rentisime läbi AirBnB toa maiade pere juures.

Atitlani järv on vulkaaniline järv, mis asub Guatemala edelaosas. See on kõige sügavam järv Kesk-Ameerikas - 340 meetrit. Järve kaldal on 3 vulkaani – San Pedro, Toliman ja Atitlan. Järv on ümbritsetud väikestest küladest, millest enamikes on säilinud maiade traditsiooniline kultuur. Kantakse kohalikke rahvarõivaid ning järgitakse maiade tavasid. Meie külastasime kokku tervelt viit küla järve ümbruses. Külade vahel liikumine on lihtne, kuna lancha ehk kohalik mootorpaat viib inimesi üsna väikese raha eest vajalikku kohta 10-15 minutiga (10-25Q ehk USD 1.5-2.5 inimese kohta)

Meie kodulinna ehk San Juan la Lagunat peetakse üheks kõige traditsioonilisemaks külaks. Seal on võrdlemisi vähe turiste ja suuresti on säilinud kohalik elu-olu ja kultuur. Turism on aga sellegipoolest kõigis järveäärsetes linnades ehk olulisim elatusallikas. Meie koduküla oli armas ja pisike, kuid meie jaoks ehk natuke igavavõitu. Poole päevaga suutsime küla läbi jalutada ning olulisemad vaatamisväärsused ära näha. Kuigi hinnad olid võrdlemisi taskukohased, ei olnud meil võimalust osta erinevaid turismituure. Turistidele pakuti igasuguseid koolitusi alates kokanduskursustest, kanga värvimise kursustest kuni hispaania keele kursusteni. Võimalik oli laenutada kajakke, et minna järvele iseseisvalt seiklema ning sai tellida ka giidiga tuure, et matkata kuulsale India nina vaateplatvormile või San Pedro vulkaani otsa. Me otsustasimegi lõpuks viimase kasuks.

Meie küla kõrval asus kohe San Pedro la Laguna – linn otse vulkaani jalamil. See on kohalike ja turistide seas tuntud kui n-ö hea koht, kus pidu panna ning hinnad on suhteliselt odavad. Paljudes baarides on happy hour, mis ajal saab odavalt juua. Meile avaldas muljet San Pedro keskväljak. Lisaks nautisime kohalikku toitu järve kaldal asuvas kohvikus. Saime ühtlasi jälgida, kuidas kohalikud järves oma pesu ning ka ennast pesevad. Turistidel ei soovitata järve ujuma minna just selle pärast, et arvatakse, et vesi ei ole kuigi puhas. Nii jäi ka meil ujumas käimata. Linna vahel sõidutasid nii kohalikke kui turiste tuk-tukid. Kuna ka see on võrdlemisi odav sõiduvahend, siis meid vaadati üsna hämmastunud pilguga, kui eelistasime hoopis jalgsi ülesmäge rassida, selle asemel, et tuk-tukki istuda.

Järve vastaskaldal asub San Marcos la Laguna – tuntud hipide linn. See linn on vallutatud vegetaarlaste ja joogahullude poolt. Linna küljel asuv looduspark on perfektne koht, kus lõõgastuda, mediteerida, otsida iseennast ning samal ajal imetleda vastaskaldal asuvate vulkaanide ilu. Olime üsna hämmeldunud, kui leidsime looduspargi registreerimise raamatust veel mõne eestlase nime. Meile meeldis ehk San Miguel kõigist külastatud linnadest kõige enam. Mõnus pingevaba atmosfäär, kellelgi ei ole kuhugi kiire ja kõik naeratavad ümberringi.

Guugli sügavustest leidsime ka soovituse külastada Santa Cruz la Laguna linna. Lugesime blogi, mis soovitas külastada üht baari Santa Cruzis, mis asub otse järve ääres ning kust on kõige parem vaade vulkaanidele. Me ei pidanud pettuma – saime tõesti miljoni dollari vaate osaliseks. Huvilistele on hea uudis ka – see imelise vaatega baar tundus hetkel müügis olevat.

Santa Cruzi linna keskus asub mäe nõlval. Seega linna jõudmiseks pidime taas kord üsna pika maa mäest üles rassima. Taas kord olid tuk-tuki juhid hämmeldunud – hullud eestlased, kellele meeldib end palavaga piinata. Otsisime linnavahel kohta keha kinnitamiseks. Restoranid tundusid meile natuke üle hinnatud, seega otsustasime süüa tänavatoitu. Nautisime kohalike seltskonda ning nosisime kana kõnniteeäärel istudes.

Ühest blogist olime lugenud, et Santa Cruzist läheb kaunis matkarada kõrval külla Jaibalitosse. Pigem oli tegemist mõnusa 20 minutilise jalutuskäigu kui matkaga, aga vaated olid sellegipoolest lihtsalt imelised. Lugesime blogist ka seda, et Jaibalitos on üks hotell, kus saab otse järve kaldal basseinis lõõgastuda.

Jaibalitosse kohale jõudes olid meil abimehed kohe omast käest võtta, kes meile õige tee kätte näitasid. Kohalikud poisid oli väga tragid töömesilased ning õnnelikud paari kopika eest, mis nad suuna näitamise eest pihku said. Samuti olid nad vaimustuses Kaija telefonist ja seal olevatest piltidest ja videotest, vaatamata sellele, et ise olid nad väga kaamerakartlikud. Kahjuks selgus aga üsna pea, et basseini me siiski ei saa, kuna pileti hind oleks meie päeva eelarve väga lõhki ajanud. Samas ei olnud meil ka väga kahju, kuna see bassein ei tundunud ka just kõige vingem olevat.

Natukene aega hiljem, kui otsisime kohvikut, et kohvi juua, kohtusime ühe kanadalasega. Ta kutsus meid hostelisse, kus ta peatus ning pakkus, et teeb meile ise kohvi äsja röstitud kohalikest kohviubadest. Ta väitis, et see on parim kohv, mis ta kunagi saanud on ning Jaanuse hinnangul oli tal õigus.

Ja sellega saigi meie ringreis ümber Atitlani järve ühele poole. Väike soovitus neile, kes plaanivad Atitlanil lanchaga sõita – alati tasub istuda lancha tahaotsa. Vastasel juhul võib juhtuda, et tuled paadi pealt maha läbimärjana.

Järgmine päev sõitsime lanchaga Panase ning kohaliku bussiga Antiguasse ning sealt edasi Guatemala Citysse, kus meil oli hostel üheks ööks enne edasilendu Costa Ricasse. Head aega San Juan la Laguna, meie maiadest võõrustajad ning Guatemala.

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!