Keset järve välja turritavad kuivanud puud on mälestus kunagisest vihmametsast.  
Aga Tais Khao Soki rahvuspargis oli see 1982. aastal täiesti võimalik ja kuningas ise käis oma 60. sünnipäeva puhul avamas tammi, mis tekitas Cheow Lani järve.

Mitte kõik tuhandest inimesest ei olnud valmis ümber asuma riigi pakutud maale. Osa neist ehitas endale vanade kodude kohale uued ujuvad külad. Suuremaid külasid on järvel kolm ning tänaseks elab neis kokku umbes sada inimest. Üheksakümnendatel oli neid veel kaks korda nii palju. Järve ümbritsevatest mäetippudest kõrgemad on 900 meetrit ja alailma uttu mässitud. Ilus. Ma saan väga hästi aru, miks need viimased inimesed kolida ei taha.

Hiinas asuva Guilini kuulsate mägede järgi on Khao Sokis ka paik, mille hellitusnimi on Väike Guilin.

Ehkki elu keset troopilist vihmametsa, kogu aeg pisut õõtsuvas külas, ei tundu luksuslikult mugav ja lihtne, on troopilistes tormides, lakkamatus vihmas ja võimsates jõgedes oma maagiline jõud. Khao Sok on Tai kuningriigi kõige vihmasem ja vesisem kant ning samal ajal ka kõige maagilisem. Maailmas on lihtsalt alles nii vähe sama metsikuid ja mitmekesiseid paiku. Viimane jääaeg mängis suurt rolli Khao Soki kujunemises, ehkki jääliustikke polnud seal kunagi. Aga vee jäätumine mujal langetas merepinna alla ning jättis paljad mäed muude loodusjõudude kätte – sellele võlgneb Khao Sok tänu oma dramaatilise karstitopograafia eest. Sarnaseid paiku leiab veel Vietnamist Halongi lahest ja Hiinast Guilinist.

Vihmamets ja selles elutsevad liigid on ühed vanimad maailmas, kelle püsima jäämise eest peab tänu võlgnema ilmselt sellele, et pikka aega ei käinud inimeste käsi Khao Sokis kuigi hästi. Raskesti ligipääsetavas metsas asuvas külas oli inimesi alati üsna vähe olnud, aga eriti väheks jäi neid pärast 1944. aastat.

Elu järvekülas pole ka kuigi stressirohke. Kasvatatakse ja püütakse kalu, mida rahvuspargis (see jäi vaatamata järve tekitamisele ikkagi püsima ja järv sai osaks pargist) asuvad hotellid hea meelega ostavad. Lapsed saadetakse esmaspäeval koolipaadiga kooli ja tuuakse reede õhtul tagasi.

Surnute küla

1944. aastal (Tai kalendri järgi 2487. aastal) tabas Khao Soki küla kohutav epideemia. Kes ellu jäid, põgenesid. Tühjaks jäänud küla sai tuntuks kui Ban Sop, Surnute küla. Alles paarkümmend aastat hiljem, kui 1961. aastal alanud teeehituseks saabus metsa 1000 töölist, algas külas uus elu. Ühele külale kõlab see nagu õnneliku lõpuga lugu, aga vihmametsas end vahepeal väga muretult tundma hakanud loomi metsa- ja teetööliste ning tänu uuele maanteele ka metsaveoautode saabumine ei rõõmustanud. Küttimine ja metsaraie läksid paradiisis käima ennenägematu hooga.

Elektrigeneraatorid hoiavad telekaekraane helendamas.

Abi kõige ootamatumast kohast

Ent abi elevantidele, makaakidele ja haukuvatele hirvedele tuli kõige ootamatumast kohast – kommunistidelt. 1970-ndatel olid Tai tudengid frustreeritud ebaõnnestunud katsetest tuua mingitki ratsionaalset muutust poliitikasse, paljud liitusid mässuliste kommunistide rühmadega ja põgenesid Khao Soki mägedesse.

1975. ja 1982. aasta vahel hoidsid grupid neid alasid oma kontrolli all ja sellele võitlusväljale ei julgenud siseneda keegi – ei metsafirmad, ei salakütid. Ehkki esialgne eesmärk oli lihtsalt olukorda hoida, kujunes nende tegevus looduse kaitsmisel väga tähtsaks. Tudengite salgad jäid mägedesse aastateks, koopad olid nende kodu, kasvatasid riisi, sidruneid, beetlipähleid, kohvi, sigu ja kanu. Veel järgisid rangelt korraldust mitte kunagi ühtegi metslooma lasta, sest püssipauk oleks reetnud armeele nende asukoha. Mootorsae käima tõmbamine oli samuti välistatud. Sama kehtis ka armee tehtud laskude ja asukoha kohta, nii et loomad võisid end jälle oma metsas hästi tunda.

Need 170 „kommunisti” kaitsesid Khao Soki paremini, kui keegi enne või pärast seda suutnud on. 1980. aastal sai Khao Sokist rahvuspark. Ka riigi juhtimises toimus muutus ning mägedes varjunud inimesed hakkasid koduküladesse ja -linnadesse tagasi pöörduma.

Cheow Lani järv on praeguseks Khao Soki rahvuspargi nii igiomane osa on, et selleta ei kujutaks parki ettegi. Kuid selle rajamisel hukkus mitukümmend kalaliiki seisvas vees. Loomade „ümberkolimisoperatsioon” oli samas üsnagi edukas ning tasapisi hakkas normaalne elu järvel taastuma. Ehkki Cheow Lani järve sünni kohta käivaid küsimusi üritavad kõik vältida. Lihtsalt nii piinlik on.

Tai kõige ilusamad päikesetõusud

Päevad järvel algavad vara – keegi lihtsalt ei taha imelisi päikesetõuse maha magada. Mõned imetlevad seda akna kaudu voodist tõusmata, teised juba järvel kajakiga esimest sõitu tehes.

Vihmametsas – nagu nimigi ütleb – sajab vihma ettearvamatul ajal ja ettearvamatus koguses. Ent see on soe vihm, mis ei sega ei mootorpaadiretki ega parimat võimalikku viisi pargi avastamiseks – kajakiga vaikselt mööda vett liuglemist ja mõnes kuueteistkümnest järve äärde jäävas hotellis aeg-ajalt kohvipeatuse tegemist. Päikeseloojang on teine päeva kõige imelisem hetk. Mööda Cheow Lani järve mootorpaadiga päikeseloojangu eel ringi sõitmine on niigi suur elamus, ent suu võib sõna otseses mõttes lahti vajuda, kui saate aru, et see kaldal bambusevõsas olev hele laik, mis kõrvu ja lonti liigutab, on tõepoolest valge elevant. (See, et valge elevant päriselus määrdunud roosakas on, ei vähenda vaimustust tõepoolest kraadi võrragi). Õhtu saabudes tulevad loomad metsast järve äärde joogikohtadesse ning turvalised kohtumised džunglielanikega on garanteeritud.

Ööd on paradiisis vaiksed. Need on looduse kuulamiseks, taevast tähtede kokku lugemiseks ja iseendaga olemiseks.

TURISTI ELU JÄRVEL

Rahvuspargi külalised saavad elada siiski hulga mugavamalt kui järverahvas ise, ehkki ka kõik kuusteist majutusasutust, mis pargis tegutsevad, on parvmajadele ehitatud.
500 Rai Floating Resort on saanud külastajatelt kõige kõrgemaid hinnanguid ja seda põhjusega. See ei ole viietärniline luksuskuurort. See on loodusega harmoonias elav miniküla, kus on tehtud kõik selleks, et külastajal oleks mugav ja huvitav ning samas hoolitsetakse ka selle eest, et loodusele kahju ei sünniks.

Khanomi rannad

Khanom
Talvel Taisse puhkama sõites ei raatsi ilmselt keegi kogu aega rahvuspargis veeta – vahepeal tahaks siiski nautida päikest, liivarandu ja merd.
Khao Sokist on hea mõte sõita Khanomi, mis võtab aega paar tundi.
Khanom on kindlasti üks kaunemaid paiku Aasias, kuhu põgeneda randa ja loodust nautima.
Kõigepealt on selle põhjuseks muidugi rand. Üheksa kilomeetrit valget liivaranda, mis on palistatud kookospalmidega. Seal ei ole kive, vesi on uskumatult puhas ja selge. Khanomi eesmärk on olla kõige puhtam rand Tais.
Ilm on peaaegu alati hea, välja arvatud paar nädalat novembris, kui palme sasivad tugevad tuuled ja vihma kallab päevade kaupa.
Enamik Khanomi rannas elavatest inimestest on töökad kalamehed või põllumehed, kes hoolitsevad oma kookospalmide ja kummipuude eest.
Ja siis mõned, kes peavad mereannirestorane ning parimate Prantsuse retseptide järgi valmistatud toitu pakkuvaid bistroosid ja butiikhotelle.
Aava Resort & Spa on neist silmapaistvaim. Koht, kus Tai ja Skandinaavia arhitektuur on ühendatud parimal võimalikul moel. Otse rannas asuv hotell on saanud auhindu oma spaa eest ja kindlasti peaks saama tunnustust ka restoran.

KUIDAS KHANOMI SAAB?

Khanomi asukoht on nii suurepärane, et jääb arusaamatuks, kuidas seal ikka veel nii rahulik on. Kolm lennujaama asuvad Tai mõistes väga lähedal: Surat Thani (100 km) ja Nakhon si Thammarat (80 km) mandril, peale selle võib veel lennata populaarsele, väga heade lennuühendustega nii Aasia suurlinnadest kui ka Euroopast, Samui saarele ning siis sõita 45 minutit kiirlaevaga Khanomi.

Lennunõu

Mauri Saarend Estraveli lennundusekspert

Kes tahab võimalikult lihtsalt ja kiiresti kohale jõuda, võib valida Finnairi lennud läbi Helsingi Bangkokki. Väga head teenindust ja suuremat pagasilimiiti eelistades tasuks vaadata Turkish Airlinesi lende Istanbuli kaudu. Või mõne Lähis-Ida lennufirma (Etihad Airways, Qatar Airways, Emirates) ühte täiendavat ümberistumist nõudvaid ühendusi.

Kui oluline on hind ja üksnes hind, siis Ukraina Internationalil on vahel müstiliselt odavaid pakkumisi Helsingist või Riiast Kiievi kaudu. Aga ligi 10-tunnine lend tuleb nende puhul mööda saata antiikses Boeing 767-s, kus puuduvad personaalsed ekraanid.

Muidugi lendavad Bangkokki ka Lufthansa, KLM, Air France, Aeroflot, Thai Airways, Singapore Airlines, British Airways jt.

Valikut jagub. Soodne hinnatase Tai pealinna lendamisel võiks sõltuvalt etteplaneerimise pikkusest ja reisi ajast jääda 500–700 euro kanti, vahel harva saab ka veel odavamalt.

Algusega Euroopast võib vaadata variante Krabisse, Phuketile, Koh Samuile vm lendamiseks. See ei pruugi parimal juhul olla eriti kallim Bangkoki piletist.

Jäädes aga lootma Aasia-sisesel lennul eraldi piletitele, võib Bangkoki asemel lennata ka nt Singapuri või Kuala Lumpurisse, kuhu võib soodsate lennukohtade saadavus olla märksa parem. Sealt on jätkulennud väiksematesse Tai linnadesse enam-vähem samas hinnaklassis kui Bangkokist (st enamasti alla 100 euro). Ja boonusena pole tarvis vahetada lennujaamu. Bangkokis aga väljuvad odavamad siselennud vanemalt Don Mueangi lennuväljalt, samas kui rahvusvahelised lennud saabuvad Suvarnabhumisse.

Jaga
Kommentaarid