ESTRAVELLER: Teejuht jäisele võlumaale


Vasaristi joastik.
Vasaristi joastik.Foto: Kaido Einama

Üks jäämaailma kõige paremini vormitud kant on põhjarannik. Sealsed jääskulptuurid saavad eriti just ida pool alati rohkem pakast, sest Eesti kirdenurka külastab Siberi külm tihedamini kui muid Maarjamaa nurki. Ka lund puistab rohkem just sinna, sest jahtuv Soome laht on lähedal ja sealt see niiskus helvestena alla sajabki

Ida-Virumaad ääristab 1200kilomeetrine Balti klint, mis on nõnda pikk, et paistab kätte ka kosmosest. Sellest mereäärsest astangust peavad alla saama suuremad ja väiksemad jõed.

Tallinnast Ida-Virumaa poole minnes tasub joaretke esimene peatus teha muidugi Jägala joal. Isegi kui olete seal käinud musttuhat korda, ei loe see midagi – juga on iga kord isemoodi. Mõnikord on vesi jääskulptuurides, mõnikord on allavoolu olevad saared ja kivid suurveega üle ujutatud, mõnikord laskub juga alla ainult ühe väikese nirena.

Jägala juures on veel see hea asi, et läheneda saab kahelt poolt. Koogi poe juurest on kõik tsiviliseeritum: suur parkla, trepp alla orgu, rahvamassid. Aga teiselt poolt, üle Jägala ja siis Neeme poole pöörates avaneb joale metsikum vaade. Mõnikord saab isegi joa tagant läbi kõndida, kuid libeda ja jääga on see ettevõtmine ohtlik.

Jägala juga – palju käidud, aga iga kord isesugune koht. Foto: Kaido Einama

Viru raba – nagu Botswanas, ainult väiksem

Ida-Virumaale edasi kulgedes jääb kohe veidi aja pärast Peterburi tee äärde veel üks ikooniline turismikoht – Viru raba. Seda on väga lihtne leida Loksa poole ära pöörates, sest tavaliselt seisab juba mõnesaja meetri pärast raja alguses mändide all parklas palju autosid.

Võib aimata, miks see raba ülipopulaarseks on saanud. Tallinnale nõnda lähedal ja kuni vaatetornini viib väga hea lai laudtee, kus inimesed üksteisest mööda mahuvad. Tee ei ole pikk, vaid mõni kilomeeter, aga samas vaheldusrikas, alates männimetsa alt, kulgedes üle raba ning jõudes lõpuks suurte laugaste äärde. Pärast laukaid on laudtee lagunenud ja päris lõpuni pole mugav kõndida.

Ühed Hongkongi külalised kiitsid Viru raba aga nende jaoks kahe tähtsa asja pärast: teel rappa on metsa all mustikad täiesti tasuta ja laukad on „nagu Botswanas”.

Loe veel

Kevadel hakkab joa jääkardin keskelt kärisema. Foto: Kaido Einama

Tööstusromantikat koos langeva veega

Kui nüüd jugadega jätkata, võib Viru raba juurest edasi Loksa poole sõita ja enne Kotka tanklat Valgejõele pöörata – ees ootab veel mitu juga.

Kõigepealt muidugi Vasaristi – pisike, aga ilus, mis võib kuivematel aegadel täiesti ära kuivada. Aga pole hullu, sest kanjon on ka siis huvitav, eriti talvel. Külmaga on 10 meetri pikkusel lõigul 4 meetrit langev juga pea alati jääpurikatega ehitud.

Veel Valgejõe poole liikudes on üks täiesti eriline koht – Nõmmeveski. Inimene on siin kõvasti maastikku muutnud. Kunagi ehitatud hüdroelektrijaamast on alles jäänud turbiinikanal, mis küll enam vett ei pea, aga sammastel kulgev betoonmonstrum on vaatamist väärt ka lagunenud olekus. Valgejõgi langeb Nõmmeveskil vaid 1,2 meetrit, aga pakub pea alati vetemängu, sest on Lahemaa kõige veerikkam juga.

Nõmmeveski tööstusromantilised skulptuurid. Foto: Kaido Einama

Bussiga üle Valgejõe ei saa, aga autoga võib sõita juba edasi üle puust silla Joaveskile, kuhu viib kitsas metsavaheline asfalttee. Joaveski joastik Loobu jõel langeb 150 meetri ulatuses 5,4 meetrit, ja kes oskab üle lugeda, leiab sealt kokku kaheksa astangut. Kitsas rippsild kannab üle jõe, kuid erinevalt Nõmmeveskist või teistest manitud jugadest pole Joaveskil mingeid radasid ega vaateplatvorme. Jõekallast pidi tuleb ise metsikult matkata. Turiste satub siia harva ja üsna kindlalt võib leida end täiesti üksi joastiku kaldalt uitamast.

Nõmmeveski juga koos tehnitsistliku sammaldunud naabriga. Foto: Kaido Einama

Jõgi, mis läheb külmaga endast välja

Nii hästi ei voola vesi aga Kunda jõe ürgorus Kunda linnas, kus kõvema pakasega kipub kärestik altpoolt ära jäätuma, ja siis surub jõgi end kallastest välja. Kaldal oleva Lontova seikluspargi jaoks on see ebameeldiv kogemus, joaretkelisele aga on üleujutanud ja jäätunud metsaalune hea koht maastikupiltideks.

Kohe pärast Kunda tsemenditehast tuleb teel vastu Jaama tänava äärne muuseum ja selle juurest Kunda linna klubi ette ära pöörates saab teha peatuse pargis, et jalutada alla jõe äärde ja imetleda langevat vett hüdroelektrijaama tammilt. Ja langeb see vesi seal ka kõige karmima pakasega.

Kõrgeimad langejad

Saka ehk Kivisilla juga jääb Ida-Virumaa kõrgeimate kallaste piirkonda. Võib-olla on siin juba paras aeg teha esimene ööbimispeatus, sest pangal asub Saka mõisas tegutsev spaahotell. Trepid viivad kahest kohast alla mere äärde. Mõisa juures on korda tehtud endine piirivalvemajake, mille katuselt avanevad võimsad vaated merele ja pangapealsele.

Valaste juga altpoolt vaadata on talvel keeruline – platvorm seisab küll paigal, kuid sinna minna ei tohi. Foto: Kaido Einama

Joahuvi viib aga spaa juurest ida poole, kus asub Kivisilla juga, mida teatakse tunduvalt vähem kui Valastet, aga samamoodi jääskulptuure tekib tuulisema talveilmaga sealgi. Pikk raudsõrestik-trepp aitab ronida joa juurest alla mere äärde, kus viimase otsa peab talvise libedusega küll käpuli läbima.

Langevoja – kohe Sillamäe külje all. Looduse Omnibussi neli bussitäit rahvast mahtus joaservale korraga ära. Foto: Kaido Einama

Jääst loss

Jääskulptuuride vaatamiseks polegi vaja joast alla mere poole minna. Jää katab meretuulega talvel puid joa kohal väikese Valaste oja kaldal, millest viib üle (tavaliselt jääga kaetud) trepp. Rahvast on ilusamatel pakaselistel päevadel murdu, aga sealsamas üle tee asub ka kohvik ja ööbimiskoht, kui on tahtmist rahulikumat hetke oodata.

Eesti kõrgeim juga langeb 30 meetri kõrguselt ja kuivab suvel päris ära, kuid talvel, kui ikka vett jätkub, kasvatab põhjatuulega kõige efektsemad jäälossid.

Nõiad-ahjud

Jääskulptuure tekib Ida-Virumaal mujalgi kui jugade ja kärestike juures. Metsastki võib leida jääst sambaid ja jäämägesid, millele esialgu ei oska mingit tekkepõhjust anda. Veelgi kummalisem – need jäämäed on keskelt tühjad ning nagu vulkaanist tõuseb tipust sooja auru. Rahvapärane nimetus – nõia-ahi – ei aita ikka tõele lähemale. Tegu on endiste kaevanduskäikude õhutusšahtidega, kust tõuseb üles maa-alune soe õhuvool. Muidugi toob see kaasa niiskust, mis augu ümber karmi pakasega kohe ära jäätub. Nii tekivad kevadeks šahtide ümber korralikud mitmekorruselise maja kõrgused jääsambad ehk nõia-ahjud, mille on vorminud põlevkivikaevandus.

Paljud ei teagi, et Saka joal on samasugused jääskulptuurid kui Valastel. Foto: Kaido Einama