ESTRAVELLER: Kas Colombiasse minekuks on 10 head põhjust? Sí, mi amor!


Colombia
ColombiaFoto: Shutterstock

Colombias on midagi seletamatut. Võib-olla on see loodus,
võib-olla ajalugu, aga võib-olla hoopis inimesed – otsustage ise!

1. Kohv ja istandused

Foto: Shutterstock

Zona Cafetera piirkond on täis kohvi­istandusi. Iga istandus on ise kuningriik, kus teatakse täpselt, millised kohvipuu sordid annavad parimat kvaliteeti, millised sobivad impordiks ja mida kasvatatakse ainult oma tarbeks. Süsteem on hoolikalt läbi mõeldud – taimede valik, istutamine, kaitsmine satikate eest, korjamine, eristamismeetodi valimine (kas kuivalt või veega), pesemine, kuivatamine, sõelumine, röstimine, ubade valimine ja jahvatamine. Kõike selleks, et saada imeline aromaatne jook, mida maa­ilmas toodetakse ligi 8,8 miljonit tonni aastas. Pauligi andmetel on suurimad kohvi­joojad soomlased, kes tarbivad üle 11 kg kohvi inimese kohta, samal ajal kui eestlaste keskmine tarbimine moodustab aastas 5 kg.

Seotud lood:

Selleks et kohvimarjast saaks lõpuks aurav kohv, kulub aega – juba kohvipuu ise vajab viljade kandmiseks 3–4 aastat! Kohvi kasvatamine ja korjamine on raske töö. Hea korjaja nopib päevas 50–100 kg marju, millest saab 10–20 kg ube.

Nähes, kuidas töölised toimetavad 35kraadises niiskuses ja kannavad seljas mitmekümnekiloseid kotte, mõistsin, kui vähe me tegelikult teame, mismoodi igapäevased tooted tegelikult meie lauale jõuavad ja millist tööd nõuavad. Paljud kohvikasvatajad ei saa oma toote eest õiglast hinda ja seetõttu ei saa kunagi maksta oma töölistele elamisväärset tasu ega arendada kogukonda.

Kohvitööstus on peamine sissetuleku­allikas rohkem kui 200 miljonile inimesele. Õnneks on olemas õiglase kaubanduse majandusmudelid. Colombias on paljud istandused liitunud süsteemiga UTZ Certified, mis keskendub kohvi- ja kakao­kasvatajate harimise teel kasvatuse tootlikkuse suurendamisele ja toodangu kvaliteedi parandamisele, lisaks võimaldab talunikele suuremat sissetulekut ja kogukondadele jätkusuutlikkust. Selline kohv maitseb hästi mitte ainult kvaliteedi, vaid ka eetilisuse pärast.

Loe veel

Istandused on väga romantilised – valged hacienda’d suurte rõdudega, värvilised aknad, uksed ja rõdud, igal pool pererahvas ja töölised ning loomulikult kohvilõhn. Kes istandustesse satub, ostku kindlasti kohvi, sest see on üks parimaid kingitusi, mida Colombiast kaasa tuua. Kui see ei õnnestu, aitab Juan Valdezi, Colombia suurima kohvikuketi (kohaliku Starbucksi) imehea röst.

Muide, kohv on pärit Etioopiast, ja kuna kliimaolud Lõuna-Ameerikas sarnanevad Etioopia omadega, hakkasid kolonialistid seal kohvi kasvatama juba 18. sajandil. Maailma juhtiv kohvitootja on Brasiilia. Colombia jagab Indoneesiaga Brasiilia ja Vietnami järel 4.–5. kohta, ent on maailma suurim araabikatootja.

2. Kuld

Colombia Foto: Shutterstock

Kohv pole Colombia kuld – neil on ka päris kulda. Nii ilusat ja läbimõeldud muuseumi kui Bogotás asuv Museo del Oro olen näinud harva: imelised ajaloo, religiooni, ravitsemise, võimu ja iluga seotud kujud ja ehted ning elegantselt esitletud ülevaade kulla ajaloost ja tootmisest on väärt mitmetunnist külastust.

Kullaga toimetati praeguse Colombia aladel juba ammu enne hispaanlaste tulekut. Erinevate kultuuride, nagu kalimade, tairoonade ja muiskade, kullaseppade töödest ning savist, puidust, merekarpidest ja tekstiilist asjadest kokkupandud valik on rabav. Kollektsiooni pärliks on 19. sajandi keskpaigas El Dorado müüdi aluseks olev muiskade kuldparv, mille peal sõidab kullast tehtud valitseja ehk zipa koos kaaskonnaga. Olin seda parve pildil varem näinud ja pimendatud tumesinises ruumis ta mind ootaski – 20 x 10 cm imeilus käsitöö, mida võis tundide kaupa imetleda ja samas imestada, kuidas oskasid inimesed selliseid asju valmistada juba 600 eKr, lihtsate töövahenditega ja võimaluseta õppida internetist. Muiskad on müütiline väljasurnud indiaanihõim, peaaegu nagu inkad.

3. Bogotá – üks äge Lõuna-Ameerika linn. Ja Medellín ka

Colombia Foto: Shutterstock

Bogotá on suur, laialivalguv, mägede vahel ja väga sarnane Caracasega. Valisin elamiseks vanalinna La Candelaria, mis on täis võluvaid vanu maju, huvitavat grafitit, värskeid empanada’sid, ägedaid skulptuure ja kohvi­lõhna. Iga päev kell 10 algas kullamuuseumi eest 2,5–3tunnine ekskursioon, mis toimis jootraha põhimõttel: lähed kohale ja naudid ning lõpus maksad nii palju, kui soovid ja õigeks pead. Nägin inimesi ka vaikselt maksmata lahkumas, mis on väga piinlik, sest giidid teevad ülihead tööd.

Kuna oli pühapäev, pandi peatänav inimeste jaoks autodele kinni. Roosade liibuvate toppide ja kõrgete kontsadega varustatud naised ning bullterjeritega kaunistatud mehed nautisid puhkepäeva, vaadates tänava­esinejaid ning süües soola ja sidruniga mangosid. Lapsed jooksid ringi, ülimalt räpased kodutud kerjasid ja minu ekskursioonikaaslane Soomest ahmis õhku – Bogotá asub 2400 m kõrgusel, mis paneb merepinnaga samal tasandil elama harjunud inimesel kopsud kinni.

Bogotást tervikliku pildi saamiseks tasub võtta sihiks Colpatria-nimelise maja katus. Kuna tegu on pangahoonega, pääseb sinna ainult pühapäeviti. Muul ajal soovitan ronides või raudtee abi kasutades minna Monserrate mäe otsa (Cerro Monserrate).

Öine Bogotá on põnev. Peaväljak Plaza de Bolívar koos katedraali ja kongressiga oli pime ja tontlik ning hetkeks tekkis tunne, et olen sattunud aastasse 1985 ja kohe tulevad justiitspalee nurga tagant relvastatud geriljad M-19 liikumisest, et tollase presidendi Belisario Betancuri üle kohut mõistvate kohtunikega arveid õiendada.

Teine suurlinn Medellín tekitas vastakaid tundeid – mulle ei meeldinud, kuid paarile tuttavale jättis väga ägeda mulje. Eks igaüks saa ise otsustada, kas tasub jalutada Pablo Escobari kodulinnas, kus tänavatel seisavad Fernando Botero omapärased, paisutatud vormidega kujud ja käib äge ööelu ning mis on töö ja kannatlikkusega muudetud vägivallakeskusest rahulikuks ja sõbralikuks maailmaks. Hotellis kohatud austraallased haarasid mu kaasa linna­ekskursioonile, kus kauni punapäise giidi juhtimisel tegime mõnusa ringi peale kesklinnale, turgudele ja väljakutele.

4. Zipaquirá soola­ka-tedraal ja Jeesuse 15 sammu ülestõusuni

Colombia Foto: Shutterstock

Bogotá on väärt ühe-kahepäevast visiiti. Soovitan minna 50 km kaugusele Zipaquirá linna, et veeta paar huvitavat tundi 200 m sügavusele maa alla rajatud soolakatedraalis. Soola on sealkandis kaevandatud ligikaudu 700 aastat, tükk aega enne Kolumbust. Esimese katedraali ehitasid kaevurid selleks, et enne tööle minemist paluda oma tööle ja turvalisusele õnnistust.

1991. aastal alustasid kaevurid praeguse katedraali ehitamist. Ehitis on tohutu – sisenemisel minnakse läbi 15 väikese kabeli, mis esindavad samme, mida Jeesus astus teel ristile ja enne ülestõusmist. Keskel on üüratu rõdude ja labürindiga peasaal ning kolm löövi, mis sümboliseerivad Kristuse sündi ja surma. Rustikaalsete, soolast tahutud seinte ja sammaste keskel seisavad marmorist kujud, nende seas Pietá ning põrandale maalitud Aadama loomine.

Katedraalis on ka poekesed – seal oli parim Colombia suveniiride ja ehete valik. Kõige lõpus asub väike spaa, kus määrisime end kokku kohvikreemide ja -õlidega ning kust lahkusime läikivatena, varustatud nendesamade kohvikreemide ja -õlidega.

5. Loodus ja külad

Colombia. Foto: Shutterstock

Eripalgeline Colombia on looduse­sõpradele tõeline nauding – üht­aegu roheline ja pruun, mahlakas ja kuiv, mägine ja merine. Lõunast ja keskosast leiab vihmametsad, loodest mäed ning kirdest puisrohtla. Põhjas, mere ääres, on pilt kõrbeline, kuiv ja punakas.

Colombia on suurepärane matkakoht, ning kuigi suuri kiskjaid väga ei leia, on lindude, roomajate ja ahvide maailm suure­pärane ning ookeaniäärne ala lõuna­vaalade imetlemiseks justkui loodud.

Mööda maad sõites on imeline vaadata põlde ja külasid, lugematuid avokaadosalusid, mangopuid ja banaaniistandusi. Teed võivad olla käänulised – minu paar reisikaaslast palusid iga natukese aja tagant peatust, et end vaikselt tee ääres tühjendada. Bussiliiklus on korralik ja vaated Bogotást Salentoni, Salentost Medellínini, Cartagenast Santa Martani ning loodusparkides olid majesteetlikud. Lõpuks sai ka minul autoga sõitmisest villand – Medellínist Cartagenase ja Santa Martast Bogotásse läksin lennukiga.

Rannikul möllab ookean. Santa Marta lähedal viibisin džunglis, kus indiaanlased rahulikult oma traditsioonide ja tavade järgi elavad, laskmata end segada uudistavatest turistidest või nutiseadmetest.

6. Laguunid

Kohalikud soovitasid minna vaatama laguune: sõitsin bussiga Medellínist La Guatapele. Enne kohalejõudmist ronisin Lõuna-Ameerika teise suurima monoliidi El Peñoli otsa, mis nägi kaugelt välja nagu õmblustega pöial.

Guatape linnas nägin kohe oma Medellínis kohatud austraallastest semusid. Ilus vana­linn, majad imekenalt kaunistatud, värske grill ja vägevalt nikerdatud puust laega kirik tasusid tulemist. Meie parim otsus oli minna lühikese särgi ja suure kõhuga Pablo juhtimisel laguuni peale paadiga sõitma – paar tundi traalitamist ning vaateid (taas) Pablo Escobari ja tema pruutide lugematutele villadele, millest osa on sümboolselt maha põletatud. Jõudsime valge stiilse majani, kus elab ei keegi muu kui James Rodríguez, Colombia rahvus­meeskonna kapten Real Madridis. Saatsime talle mõttelisi tervitusi ning süvenesime taas sinise vee ja mägede vaatamisse. Soovitatavate külastuspaikade hulka kuuluvad veel Laguna de la Cocha ja Laguna de Guatavita, aga ise ma nendeni ei jõudnud.

7. Salento

Colombia Foto: Shutterstock

Salento on pisike linnake, Zona Cafetera keskus, mis meenutas mulle mu elukohta Myanmaris, Hsipaw-­nimelist linnakest, mis on samamoodi täis armsaid maju, toredaid ööbimiskohti, turistidesse sõbralikult suhtuvaid kohalikke ja häid söögikohti. Igaüks saab ise valida, kuidas aega veedab: kohviistandusi külastades, vahapalme imetledes, ringi matkates või niisama puhates. Restoranid olid ausad, peamiseks toiduks jõe­forell.

Minu eriliseks lemmikuks kujunesid Valle de Cocora on Salento linnakesest 30minutise sõidu kaugusel kasvavad Kokora palmid (vahapalmid), maailma kõrgeimad puud, mis on ka Colombia rahvus­puud. Istusin varahommikul džiipi ja varsti olingi uduses orus, kus nagu pooleldi õudus- ja pooleldi muinasjutufilmis kerkisid minu ees ja taga 40–55 m vahapalmid. Olin täiesti üksi, sest udu ja pori peletasid teised turistid eemale. Mina end häirida ei lasknud ning matkasin senikaua, kuni vastu tuli suur pori ja edasi minna ei saanud. Oli igati maagiline retk.

Salentost 1,5tunnise jalutuskäigu kaugusel tegutseb Finca Ocasa kohviistandus, kus veetsin ülimalt harivad tunnid, korjates kohvi Alexi valvsa pilgu all ja õppides kohvi kasvatamise peensusi. Ocasast natuke edasi asub vana Don Eliase istandus, kus papi võtab iga külalise rõõmsalt vastu ning kostitab oma imelise kohviga. Kui Ocasa on suurtootja, siis papi istandus tegutseb ainult oma perekonna ja turistide rõõmuks.

Geograafiahuvilised saavad ühe hooga ära käia ka Filandias, Palestinas ja Armenias. Just sellised on Salento lähedal asuvad linnakesed.

8. Müüridega ümbritsetud Cartagena

Oli aeg jätta rohelus ja mäed ning suunduda rannikule. Maandusin müüridega ümbritsetud Cartagenas, mis on ilmselt üks stiilsemaid koloniaalajastu näiteid Lõuna-­Ameerikas. Linn on võluv ja dekadentlik – nagu veidi väsinud ja kulunud diiva, kes üritab endiselt oma võtete ja naeratusega võluda.

Loe veel

Cartagena ilus vanalinn on täis romantilisi rõdudega koloniaalstiilis maju, looklevad tänavad viivad kolmest küljest ookeanini. Neljas külg avaneb väljakule, kust üle minnes tuleb vastu Getsemani linnaosa.

Ma ei ole küll Kuubal käinud, kuid olen täiesti veendunud, et Getsemani on täpselt samasugune nagu Havanna. Seal on armsad värvilised majakesed, suurepärased muusikabaarid, väikesed söögikohad ja kirikud ning platsid, kus lapsed jalgpalli mängivad. Lähedal pargis vaatasid laisklevad iguaanid, kuidas malet mängiti, poliitilist koosolekut peeti ning eelmise õhtu väsimust välja puhati.

Läksime õhtul Getsemani sööma ja ühtäkki kadus elekter ära. See ei tekitanud aga mingit probleemi: küünlavalgel toodi kiirelt lauale külmad õlled ja valmistati parim kala, mida ma Colombias sain.

Cartagena peaväljakul on end sisse seadnud maiuseid müüvad naised, seljas Colombia lipuvärvides kleidid. Nende ees on uhke kellatorn ja selja taga oma paremad päevad ära näinud suletud hotellid, kus mõne aknast vilgub valgus, andes tunnistust ööelust.

Cartagena vaatamisväärustega tutvumiseks tasub end taas sättida ekskursioonile. San Felipe kindlus oma üüratu Colombia lipuga ja mäe otsas asuv La Popa klooster on Cartagena imetlemiseks head paigad. Cartagena oli samuti koht, kus sai tõeliselt hästi süüa – mereannid, värske ceviche ning mitmed Argentina stiilis grillikohad osutusid mõnusaks üllatuseks Colombia muidu natuke igavale menüüle.

Teel Santa Martasse käisime vaatamas El Totumo vulkaani. Pealtvaatajatel oli nalja palju, kui kümned turistid seisid mööda mäekülge pikas järjekorras, et end õndsalt 10 minutiks inimese enda poolt kaevatud mudaauku kasta. Sealt edasi läks pilt aga kurvaks: sõitsime mööda kuiva ja viljatut ala, mille teeääred olid täis tõeliselt vaeseid ja ülimalt räpaseid asulaid, kus sead, koerad ja väikesed lapsed prügi ja muu sodi sees mängisid.

9. Santa Marta ja Parque Nacional Natural Tayrona

Colombia Foto: Shutterstock

Santa Marta on kena rannikulinn, millel on kaks suurt väärtust: esiteks Tayorana ja teiseks Simón Bolívar.

Santa Martast pääseb Tayrona rahvusparki ja Kadunud Linna (Ciudad Perdida). Tayrona on väärt paaripäevast matka ja tayrona-indiaanlaste külastamist. Suurte lainetega võideldes kohtusin taas oma austraalia semudega, kellega matkapäeva lõpuks pargis hobustel mõnusa ratsaretke tegime. Ahvid möllasid puude otsas, veidrad närilised sibisid põõsastes ja palmid sahistasid vaikselt pea kohal.

Õhtul istusime sõpradega linna peaväljakul ning jõime puude varjus kolmeeuroseid maailma suurimaid ja parimaid Long Island Ice Tea’sid ning sõime vahelduseks pitsat, mille peal oli ei rohkem ega vähem kui 37 krevetti. Tegin seal ka ühe toreda avastuse – nimelt müüakse vett plastkottides, mida saab pudelisse ümber valada. Tundus väga mõistlik mõte. Oh, nii oleks võinud teha ka nende kokteilidega!

Santa Martast läksime pisikesse Minca külla. Pärast matka indiaanlastega jõudsime hacienda’ni, kus käisid nektarit joomas sajad koolibrid.

Heas vormis inimestele on suurimaks pärliks 7 km matk läbi džungli, mis viib Kolumbuse-eelsesse linna Ciudad Perdida, 11.–14. sajandi tayrona-tsivilisatsiooni keskusesse. Päevase kuumuse ja niiskuse saab maha pesta tiigikestes, puhata öösel võrkkiiges ja kuulata džunglihääli.

Ühes majas Santa Marta ääres veetis oma viimased päevad Simón Bolívar (1783 –1830), Venezuelas sündinud sõjaline ja poliitiline juht, kes vabastas Hispaania võimu alt Venezuela, Boliivia, Colombia, Ecuadori, Peruu ja Panama, teenides nime El Libertador (vabastaja). Istusin voodil, millele oli asetatud Colombia trikoloor ning millel see erakordselt põneva saatusega, suurte tegude mees vaatas tagasi oma elule ja maailmale, mille ise loonud oli. ““Pagan,” ohkas ta. “Kuidas ma sellest labürindist välja saan!”” (Gabriel García Márquezi raamatust “Kindral oma labürindis”, 1989).

10. Inimesed

Colombia Foto: Shutterstock

Colombialased on inimesed, kelle külalislahkus on võrreldav iirlaste ja sõbralikkus lõuna-aafriklaste omaga. Naeratamiseks on ka põhjust – Colombia on välja tulnud tõsiselt vägivaldsest perioodist, geriljad ja kokaiinikasvatajad on aetud mägedesse, turism vohab, jalgpallil läheb hästi, Shakira loodud heategevusfondi Pies Descalzos (eesti keeles “paljasjalgsed”) pakub haridust 4000 lapsele ja kodanikuõigused toimivad. Pärast seda, kui Justin Bieberil lasti suvalisele seinale teha oma grafiti, milleks aga puudus seinaomaniku ja kohaliku omavalitsuse luba, muudeti rahva nõudmisel seadust: enam ei karistata vanglaga ka kohalikke, kes varem loata grafiteid tegid.

Teel Zipaquirasse oli minu lemmikinimene meie autojuht, kes oma paarisaja kilo tõttu ähkis ja puhkis, enne kui rooli taha sai – ta kasutades selleks väikest trepikest. Eelnevast hoolimata sõitis ta nagu noor jumal otse restorani ette, tellis meile söögiks maailma suurima närilise chigüire (kapibaara) vägevad grillportsud koos soolaste banaanidega, joogiks Aguila õlu ning lauale Eesti lipu.

Linnades saab turist hakkama inglise keelega, aga külades aitavad ainult hispaania keel või emotsionaalne miimika. Colombia hispaania keel on kauni kõlaga ja nõnda nagu dialektid ikka, täis toredaid ootamatusi. Igas poes, taksos ja restoranis kõlav “¡A la orden!” ei tähenda mitte korraldust midagi tellida, vaid hoopis “Teie teenistuses!”. Kasutades seda hiljem ühe hispaania sõbra peal, sain reaktsiooniks vaid hämmastunud pilgu.

Ainsa ebameeldiva ehmatuse andis mulle Bogotás Gabriel Garcia Márquezi keskus, kuhu läksin lugema ja ostma mõnda tema raamatut, mida eesti keelde tõlgitud pole (nt “El general en su laberinto”). Maksma minnes avastasin letil Hitleri “Mi lucha”, mille peale kostis müüja, et tudengid tahavad seda lugeda. Rääkisime poe juhatajaga pikalt eetikast, vastutusest ja kvaliteetkirjandusest ning sellise teose sobimatusest humanisti ja maagilise realisti Gabo lähedusse. Järgmisel päeval oli raamat kadunud.

Mina mäletan Colombiat hästi. “Elus ei loe mitte see, mis juhtus, vaid see, mida sa mäletad ja kuidas sa seda mäletad,” kirjutas Gabriel Garcia Márquez. “Sí, mi amor,” kinnitan nii nagu kõik emad, isad, takso­juhid, müüjad, teenindajad, giidid ja teised niisama toredad colombialased.

Colombia. Foto: Shutterstock