Eesti Rahva Muuseum astub rahvusromantiliste maalide jälgedes


Aleksander Ridali „Jüriöö ülestõus. 1939  SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid.
Aleksander Ridali „Jüriöö ülestõus. 1939 SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid.Foto: ERM, Eesti Rahva Muuseum

1914. aasta kevadel kirjutas Ants Laikmaa toonasele ERMi direktorile Oskar Kallasele:…noormees on mu praeguste paremate tõotavamate jüngrite seast, üks terasem ja kallim – nimi ka Kallis – ja loob juba ilusaid asju Eesti stiilis – hüüan teda juba naljatades „Eesti Kallelaks”. /…/ Ja kui ta peaks omale muuseumis midagi skizzerida tahtma, lubate ehk sedagi (vanu kirjasid jm. Ta mõistab neid iluste raamatute jm ilustuseks tarvitada).

Kõike seda ilu, mida Oskar Kallis koos teiste Laikmaa õpilastega eelmise sajandi alguses looma hakkas, saab tänavu oktoobrist näha ERMi uues majas. Jah, oktoobris ei avata mitte ainult püsinäitused, vaid tagumise sissepääsu, blackbox’i ja kohviku lähedale jääb saal, kus hakkavad toimuma kiiremini vahetuvad näitused.

Avanäitusel „Rahvusromantism ajaloo haardes“ on esimest korda kõrvuti kahe ärkamisaja kunst: 20. sajandi alguse ja 1980. aastate oma, Ants Laikmaa ja Välko Tuul kõrvuti Kaljo Põllu ja Jüri Arrakuga jpt. ERMi enda kunstikogus on üks Aleksander Mülberi maal ja kaks Oskar Kallise oma, ülejäänud teosed annavad meile Eesti ja Tartu kunstimuuseumid, aga ka ajaloomuuseum ning SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid. Praegu käib agar piltide otsimine erakogudest, sest paljude tuntud teoste autorid pole teada. Viimasel paarikümnel aastal on kunstiturg nii elav olnud, et omanikud on vahetunud.

Kuidas üldse leida pilti erakogust? Selleks võetakse ette kunstniku kataloog koos teoste nimekirjaga ja hakatakse sealt järge ajama. Varasemal ajal, kui oksjoneid ei korraldatud, tuli tugineda vanadele näituseaktidele, kui töö oli juba kuskil näitusel olnud, või lihtsalt tutvustele. Praegu on suureks abiks kunstigaleriid, kus enamasti on teada, kellele üks või teine töö müüdi. Muidugi on ka tänapäeval suureks abiks rääkimine nii kunstiteadlaste, kunstikogujate kui ka antiigikaupmeestega. Näiteks Oskar Raunami 1937. aasta maailmanäituse Balti paviljoni kavandid sain ma kätte tänu Mai Levinile, kes juhatas mind kunstniku tütre juurde.

Oskar Raunami 1937. aasta maailmanäituse Balti paviljoni üldsaali dekoratsiooni kavandid Foto: ERM, Eesti Rahva Muuseum

Keeruliseks läheb asi siis, kui mõni kunstikogu haamri alla läheb, nagu juhtus Guido Sammelselja suurepärase koguga. Pankrotihaldur ei tohi ostjate nime ilma neilt luba küsimata öelda, nende otsimine on aga väga töömahukas. Siis ei jäägi muud üle kui lehte teade panna.

Loe veel

Räägin ühe lõbusa loo elust enesest: kuidas ma Juhan Püttsepa maali otsisin. Tegelikult polnud mul Püttsepa ajaloolistest maalidest aimugi. Aga mulle kirjutas arheoloog Marge Konsa, kes otsis püsiekspositsiooni Lembituga seotud asju, ja palus abi maali leidmisel. Ainsaks viiteks oli Lauri Vahtre ja Mart Laari ajalooõpikus ilmunud pilt Lembitu langemisest. Seda vaadates tundus, et tegemist on kas illustratsiooniga või maalist ümberjoonistatud pildiga. Tõin kunstimuuseumist Püttsepa kataloogi ja selgus, et 1930. aastatel on kunstnik tõesti teinud mitu ajaloolist maali. Samas tuli ka välja, et pärast sõda pole neid näitustel näidatud. Sellel ajal tehti ajaloomaale enamasti tellimuse peale ja kunstiteadlased ei pea neist eriti. Ühest enne sõda koostatud leksikonist sain teada, et Püttsepp oli teinud värvilisi illustratsioone legendaarsele 1933. aastal ilmunud „Eesti rahva ajaloole“ ning Lembitu langemine oli ka nende hulgas. Läksin kirjandusmuuseumi ja otsisin värvitahvlid välja. Tõesti uhke pilt, millest uuemal ajal oli õpiku jaoks eeskuju võetud.

Juhan Püttsepp „Lembitu langemine“, 1931/32(?), illustratsioon Foto: ERM, Eesti Rahva Muuseum

Tundus, et sellega on nüüd kõik, kuid süda ei jäänud rahule. Kirjutasin Juhan Püttsepa lapselapsele Juhani Püttsepale ja küsisin, ega tema midagi nendest maalidest ei tea. Teadis küll ja koguni kahte pilti. Ning mis ime: Lembitu langemist kujutav suur õlimaal asus peaaegu ERMi kõrvalmajas Üliõpilasselts Raimla valduses. Selgus, et kunstnik oli seltsi vilistlane ning kinkis maali neile 1937. aastal seltsi 15. aastapäevaks. Sain kontaktid, läksin kohale ja olin meeldivalt üllatunud väga heast pildist. Raimla liikmed pidasid omavahel nõu, kas nad raatsivad maali üheksaks kuuks meile näitusele anda, ja praeguseks on otsus tehtud: me saame selle pildi! Marge sai lisaks Püttseppa Lembitule Eesti Kunstimuuseumist ka Aleksander Prometi tehtud Lembitu pildi.

Kui keegi lugejatest on rahvusromantilise maali või skulptuuri õnnelik omanik ja tahab seda ka teistele näidata, siis palun andke märku: reet.mark@erm.ee

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare