Nagu paljude teiste järvede, nii on ka Vanamõisa järve tekke kohta olemas legend.

Rahvasuu räägib, et muiste asunud järv paremal pool praegust Tartu maanteed keset viljarikkaid põlde, olnud selge vee ja kõrgete kallastega. Rahvas pidanud järve pühaks ja hoidnud puhtana. Siis aga tulnud uued asukad, kes ei hoolinud järve ilust: prahti vette loopides pahandanud nad vetevaime. Ühel päeval tõusnud järvest suur must härg ja sammunud õhtukaarde. Vesi voolanud pahinal järele. Kui härg oli järve praegusesse asukohta jõudnud, vajunud ta soosse. Tema kohale jäänud lainetama järv – sogane, sünge, inimestele kardetav.

Tegelikkuses on Vanamõisa järv ilmselt mandrijäätekkeline. Selle ovaalse kujuga järve pindala on suhteliselt väike, vaid 2 hektari suurune, kuid seejuures üsna sügav: 10,5 m. Järve pikkus on 210 m, laius 125 m, kaldajoone pikkus ligikaudu 633 meetrit. Vanasti oli järv suurem, ent nüüdseks on osa kaldaaladest soostunud. Ilusaim vaade järvele avaneb Musumäe seljandikult. Järve ääres asub Eesti kõrgeim hüppetorn, võrkpalliplatsid ja tehislik supelrand.

Vanamõisa järv on allikarikas: sinna voolab sisse 10-15 allikat. Järvest välja voolab kraav, mis suubub Õhne jõkke. Järve vesi on kollakasroheline või heleroheline, seal elutseb vähesel hulgal jõevähke ja järvekarpe. Kõrkjatest ümbritsetud kallastes pesitsevad erinevad veelinnud. Samuti võib mõnikord järves näha kopraid, kes on ilmselt pärit lähedal voolavast Õhne jõest.

Vanamõisa järv on populaarne suvituskoht. Maalilise veekogu kaldal kasvab parkmets. Kultuurihuvilised teavad järve ka selle järgi, et siin on filmitud Valentin Kuigi mängufilm „Perekonnapildid“.

Vaata ka videot, kus muuhulgas näed võimsaid vettehüppeid Vanamõisa järve üle 10 meetri kõrgusest hüppetornist!