EESTI 100 AARET | Mis sai Tartu Ülikoolis korda rikkunud tudengitest?
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Sõdade tõttu on ülikool ajutiselt tegutsenud ka teistes linnades: aastatel 1656-1665 asus ülikool Tallinnas ning 1699-1710 Pärnus. 1802. aasta aprillis taasavati Tartu Ülikool Kaiserliche Universität zu Dorpat (ka Imperatorskij Derptskij Universitet) Balti (provintsiaal)ülikoolina. Juriidiliselt oli ülikool sel ajal saksakeelne Vene riigiülikool.
1889. aastal alanud venestuslainega muudeti Tartu Ülikool tavaliseks kõrgemaks õppeasutuseks ning peagi kehtestati õppekeeleks vene keel. Tartu ülikooli erilisus Venemaa kontekstis seisnes selles, et ta haris impeeriumile kõigis teadusvaldkondades silmapaistvaid teadlasi ja kõrgemaid riigiametnikke, eriti õiguse ja diplomaatia valdkonnas.
1. detsembril 1919 alustas ülikool tööd eestikeelse Eesti Vabariigi Tartu Ülikoolina, kus pandi alus rahvuskultuuri arengule suunatud teadustele.
1802. aastal taasavatud ülikooli peahoone rajati aastatel 1804-1809 Toomemäe jalamile sõdades hävinud Maarja kiriku krundile. Ülikooli peahoone on üks silmapaistvamaid klassitsistliku arhitektuuri pärleid Eestis. Ühtaegu range ja suursugune hoone tõuseb Tartu linnasüdames majesteetlikult esile nii oma mõõtmete kui ka hea asukoha tõttu, paigutatuna tänavajoonest tahapoole, kõrgemale terrassile. J. W. Krause loodud ülikooliansambel on esimesi klassitsistlikke ehitisi Tartus, mis on oluliselt mõjutanud kogu Tartu kesklinna arhitektuuri.
Tartu Ülikoolis on õppinud või õpetanud mitmed silmapaistvad teadlased (nii mõnedki neist on kuulsaks saanud terves maailmas): Friedrich Georg Wilhelm von Struve, Karl Ernst von Baer, Ludvig Puusepp, Johannes Aavik, Andrus Saareste, Julius Mägiste, Paul Ariste, Pent Nurmekund, Voldemar Vaga, Viktor Masing jpt.
Öörektor
1830. aastail kehtis Tartu Ülikoolis autonoomia. Kui üliõpilased olid linnas pahateo sooritanud, piisas, kui anti jalgadele valu ja jõuti peahoone esisele platsikesele. Siit algas linnavõimudele puutumatu territoorium, kus kohut võisid mõista ainult ülikooli volitatud esindajad.
Tudengid olid nobedad jooksjad ning enamasti jäid tagaajajad tühjade kätega. Kui mõni õllene või muidu kehvas kehalises vormis burš ikkagi kinni võeti, tuli ta soolaputka asemel toimetada rektori juurde karistust saama. Et suured korrarikkumised toimusid hilisõhtul või öösel, oli rektori unerahu sageli häiritud: mõnikord aeti ta ühe öö jooksul mitu korda üles. Rektor hakkas nuputama, kuidas piinast pääseda ning leidis peagi lahenduse.
Maailmakuulus teadlane, kaksiktähtede uurija ja Maa meridiaani mõõtja Struve ei maganud öösiti üldse, sest uuris ülikooli tähetornis taevast. Rektor otsustaski Struvele delegeerida nn öörektori volitused. Pummeldajaid hakati nüüd viima hoopis tähetorni. Struve, kes tahtis kähku töö juurde tagasi pöörduda, saatis arestandid ülikooli peahoone kartserisse ja uuris tähti edasi.