Laiuse ordulinnust on esmakordselt kirjalikes allikates mainitud 1406. aastal, see oli teetõkkelinnus, mis asus tollaste oluliste maanteede ristumiskohal. Linnuse rajajaks oli Liivi Ordu ja tüübilt oli algselt tegu kas majalinnuse või laiendatud tornlinnusega, mis ümbritseti ringmüürkastelliga. 15. sajandil täiendati linnust loode-, kirde- ja kagunurgal tulirelvadele kohandatud ümartornidega. Linnuse kõrvale ja võimalik, et osalt ka eeslinnuse sisse tekkis keskajal väike alev. Liivi sõja (1558–1583) ja Rootsi-Poola (1600–1629) sõja käigus piirati linnust mitmel korral. Osa linnusest hävis 1620. aastatel. Linnuse terveks jäänud osad purustati Põhjasõja ajal ning alles jäid vaid kivimüüride varemed. Pärast Põhjasõda jäi linnus kasutuseta ja selle lagunenud osi kasutati kivimurruna. Romantismiperioodil 19. sajandi alguses, mil minevikupärandit ja eriti varemeid väärtustama hakati, kujunesid Laiuse ordulinnuse varemed populaarseks väljasõidukohaks.

Rahvasuu pajatab Laiuse linnuse kohta mitmeid lugusid. Räägitakse, et lossivaremeis olevat suur varandus varjul. Ühele mehele pakutud kolm ööd järjest keldri võtmeid ja kästud tal loss keldrist saadud varaga uuesti üles ehitada. Mees kõhelnud ning kolmandal korral olnud võtmed kadunud. Samuti teatakse, et Laiuse lossi alt viib maa-alune käik Laiuse kiriku altari alla.

NB! Linnus on väga varisemisohtlik.