EESTI 100 AARET I Viljandi Lossimägedes on paik kus soovid täituvad

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Mängides mängu Eesti 100 aaret saad ka sina sellele reisile kaasa tulla — uuri lähemalt SIIT. Lisaks avastamise rõõmule saab reisimise käigus ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Viljandi ordulinnuse kohal asus varasemalt eestlaste muinaslinnus, mida esmakordselt mainiti Liivimaa Henriku kroonikas Viliende nime all. Pärast seda, kui Mõõgavendade Ordu oli pikas ja raskes võitluses Sakala alistanud, hakati 1224. aastal eestlaste linnuse asemele rajama tugevat kivikindlust. Ordulinnust (Ordensburg Fellin) ehitati ja rekonstrueeriti ligi kolm ja pool sajandit. Viljandi ordulinnus oli Liivimaal Riia järel suuruselt teine pealinnus ning üks esimestest Eestis rajatud kivilinnustest.

Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Tänapäeval nimetatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks Kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks Kirsimäeks. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks.

Langenud uhkus

Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893.

Foto: Shutterstock

Varese sild
Selleks, et sügava vallikraavi ületamine oleks hõlpsam, ehitati Lossimäele 1925. aastal puidust sild jalakäijatele. Kuigi sillale nime panemiseks korraldati konkurss ning rohkem poolehoidu võitis nimetus Lossi sild, hakkas rahvas seda kutsuma ehitusaegse linnapea Jaan Varese järgi Varese sillaks. 2001. aastal renoveeriti sild põhjalikult. Pärast Varese silla ületamist on paremal pool näha Pärimusmuusika Ait, mis oli kunagi Viljandi mõisa üks abihoonetest. Aida täpne ehitamisaeg ei ole teada, küll aga on 1790. aasta linnaplaanil see juba ära märgitud.
Omaaegsele vägevusele vaatamata on Viljandi linnust otseselt käsitlev kirjalik materjal üllatavalt napp. Seetõttu on rahvasuus liikvel palju lugusid arvukatest salakäikudest ning mägedesse peidetud varandustest.

Sünged legendid
Mitmes kroonikas on kirjeldatud Viljandi kotilugu, mis juhtus Jüriöö ülestõusu ajal 1343. aastal. Viljandi maakonna talumehed otsustanud Viljandi lossi ära võtta ning seal olevad sakslased ära tappa. Lossi sissepääsemiseks võtsid nad appi kavaluse: osad mehed lasksid end pista kottidesse rukki sekka, mida nad igal aastal andamina pidid tooma. Paraku tuli salaplaan ilmsiks tänu ühele naisele, kelle poeg samuti salanõus osales. Murelik ema palus sakslasi, et nad halastaksid tema pojale. Kui nüüd talumehed oma kottide ja regedega Viljandi lossi ette jõudsid, lasti neid niipalju sisse, et nendest arvati jagu saavat. Talupojad võeti kinni ja visati sügavale vangikeldrisse, kus nad hukka said ja nende luud veel tänapäevalgi pidavat asuma.

Täituvad soovid
Räägitakse, et suure lossivärava müüris vasakul pool (teistel andmetel paremal pool) sissekäiku olevat õnnesõrmejäljed. Igaühel, kes asetab oma sõrmed neisse kivistunud jälgedesse ja südamest midagi soovib, selle soov täitub. Sõrmejäljed olevat pärit ajast, mil lossi ehitati. Üks neist, kes põletanud punasest savist telliskive, soovinud end jäädvustada lossimüüris ja nii vajutanud ta oma parema käe sõrmed pehmesse savisse. Põletusahjus jälg kivistus ja nii sattus see lõpuks lossimüüri sisse. Kas Sina leiad õnnesõrmejäljed üles?