Nagu viitab küla soomekeelne nimi Kesämo, olid esimesed asukad soomlased, legendi järgi neli venda: Risti, Päll, Lauri ja Preedik. Neist on tuletatud ka esimeste talude nimed. Hiljem lisandus külaelanike hulka rootslasi ja eestlasi. Küla rootsipärane nimi oli Casperwiek. Ühe legendi järgi oli Käsmu asutajaks kapten nimega Kaspar, kes elas üle merehuku ja pärast seda ehitas Käsmusse kabeli.

Püsiv asustus kujunes välja 16. sajandil

Ümberkaudsed mõisad olid huvitatud mere-äärsetest aladest, mille elanikud hakkasid püüdma kala ka mõisa tarbeks, samuti vedama paatidega Tallinna küttepuid, telliseid ja sillutisekive.

Käsmu rand ja küla kuulusid Aaspere mõisale. Kehvad põllud ja vähene kalavaru soodustasid juba tol ajal vahetuskaubanduse arengut Soomega. Kaks korda aastas, kevadel ja sügisel, käisid Käsmu mehed Soome rannikul Hamina ümbruses kalastamas. Saak puhastati ja soolati kohapeal tünnidesse, kalarapped kuivatati kaljudel ja toodi loomasöödaks kaasa. Kala jätkus endale ja mõisale, aga ka maameestele vilja vastu vahetamiseks. Peale põhitoiduse toodi Soomest kaasa veel hulk meresõidukogemusi, õpiti uusi kalastusviise, muretseti püügivahendeid, nii mõnigi mees tõi koju ülemere päritoluga nooriku.

Sadamat polnudki

Võrreldes lähema ümbrusega on meri Käsmu küla kohal suhteliselt sügav — lahe keskmine sügavus on 12 m ja suudmes koguni 27 m -, mistõttu sobis see suurepäraselt suurtele laevadele. Sadamat kui sellist Käsmus ei olnud. Metsamaterjal ja sillutisekivid veeti hobuvankritega kaldal asunud laoplatsile ja sealt paatidega edasi laevale.

Jõukusele pani aluse salasoola vedamine

Esimesed suured purjelaevad ostetigi Soomest salasoola vedamisest saadud raha eest. Peatselt alustati laevaehitust ka oma rannas, algul Soome meistrite abiga, hiljem Saaremaa meestega, kes soomlased oma kutseoskustega üle trumpasid. 1891. aastal valmis kolmemastilise kuunar Salme (219 t). See oli Käsmu ja kogu Viru ranna esimene kaugsõidupurjekas, mis ületas hiljem ookeani.

20. sajandi alguseks oli Käsmus ligi 50 alust. Käsmu lahest sai Põhja-Eesti tähtsaim laevade talvitumispaik — seal talvitus korraga isegi kuni 80 laeva. Aktiivne merendustegevus jäi 19. sajandisse ja 20. sajandi esimesse poolde.

Käsmu merepääste

Käsmu meremehi iseloomustas üksmeelne isemajandamine: võlgu nad ei võtnud, laenu ei andnud, raha panka ei vedanud. Kogu vaba raha investeeriti laevadesse ja ülejäänud raha eest ehitati näiteks küla seltsimaja ja merekool. Kui piirituse vedu Soome kuiva seaduse ajal lahti läks (1919-1932), oli Käsmu meestel oma laevastik juba olemas ja selle räpase äriga tegelemiseks polnud põhjust.

Kabelid ja merekool

Käsmus on kaks kabelit: üks maakividest parun Dellingshausenite perekonna oma ja sellest 50 m kaugusel puidust kabel, mis valmis 1863. aastal külarahva korjandusrahadega.

Paruni kabeli kohta räägitakse järgmist lugu: Aaspere parun Dellingshausen olnud seotud tsaar Aleksander II atentaadiga 1881. aastal. Kui atentaat nurjus, lasknud kaval parun end surnuks kuulutada ja surnukirstu kabelisse tuua, mida kohalikud mehed valvama pandud. Need aga tegid kirstu lahti ja leidsid sellest tammepaku. Parun aga põgenenud Saksamaale.

Kuna suurtele laevadele oli vaja haritud meremehi, siis avati 1884. aastal Käsmus merekool, mis tegutses kuni 1931. aastani. Koolis õppis selle aja jooksul 1664 õpilast. Et kodusadamat üles leida, ehitasid kohalikud mehed 1891. aastal Käsmu tuletorni. Raha selle ehitamiseks saadi trahvirahast: laevamehed, kes jäid maismaal vahele joobnud olekus, pidid maksma 3 rubla trahvi.

Käsmu on kuulsust kogunud kaptenite külana

Käsmu merenduse ajaloo vähem kui 100 aasta jooksul on siin kokku elanud 64 kaptenit. Igapäevaselt oli see tegelikult pigem naisteküla, sest igal aastal oli merel ära umbes 150 meest. Laevadelgi olid ikka oma naiste ja tütarde nimed (Elna, Liisa, Maia, Linda, Salme). Külas oli ideaaliks kapteni elukutse, mis määras elustiili ja seadis kõigile omad nõudmised. Käsmu omapäraks olid valged kaptenimajad — valge värv oli kaptenite privileeg — ja kõrged lipumastid.

1923. aastal loodi OÜ Käsmu Laevomanikud, mis tegutses edukalt 1940. aastani. Osaühingule kuulusid Eesti suurimad kaubalaevad. Vabariigi lõpuaastatel oli Käsmu meestel juba 15 aurikut. Kuna elati põhimõtte järgi, et võlgu ei võeta ja laeva laenatud raha eest ei osteta, siis elati ka kriisiaastad kergemalt üle. Harilikult oli ühel laeval mitukümmend osanikku. Osakute suurus oli 100 — 200 Inglise naela. Kasumid maksti sügisel samuti välja naeltes, sama raha oli käibel ka Käsmu poes.

Meremuuseumis

1939. aastal oli Käsmus 500 elanikku. Nõukogude ajal muudeti siinsed alad piiritsooniks ja kehtis üldine merelemineku keeld. Taasiseseisvumise ajaks oli püsielanike arv kahanenud 50ni, kuid uuel sajandil on see taas tõusnud. 2018. aastal on külas 163 elanikku. Suviti aga kasvab elanikkond kordades.

Käsmu kui suvituskoha avastas kindral Dellingshausen

Ta lasi siia perekonna suvemõisa rajada. Sellest alates on siin puhanud terve plejaad kunstnikke, kirjanikke, ülikoolide õppejõude: Dagmar Normet, Ülo Vinter, Arvo Pärt, Gustav Ernesaks, Boriss Tamm, Arnold Koop jt.

Rannikualadele iseloomulikuna on Käsmu ridaküla, kus asustus on tihedalt koondunud asulat läbiva peatänava (vana külatee) — Neeme tee äärde.

Käsmu on rändrahnurikkaim koht Euroopas. Neeme tipus ilutseb hiiglaslik Vana-Jüri rändrahn. Õnnekivihunnikusse aga saavad kõik külastajad lisada oma soovidega kivikesi.

Igal aastal korraldatakse Käsmus Merepäevi, Viikingipäevi, muusikaüritusi (Kaunid Kontserdid Käsmus, Viru Folk) ja Eestimaa lühikesed suved saadab ära Muinastulede öö.

Viru Folk 2017

Oluline info mängimiseks

  • Mängimist alusta Käsmu küla lõpust, kus asub parkimisplats ja La Veranda kohvik-majutus. Küsimustele vastamiseks tuleb küla vahel teha jalutuskäik.