EESTI 100 AARET I Hinni talus näed, kuidas elati rehielamus 19. sajandil

 (2)
Hinni talu Jõksi külas, Vana-Võrumaal, kultuurimäestis
Hinni talu Jõksi külas, Vana-Võrumaal, kultuurimäestisFoto: Sven Arbet

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Mängides mängu Eesti 100 aaret saad ka sina sellele reisile kaasa tulla — uuri lähemalt SIIT. Lisaks avastamise rõõmule saab reisimise käigus ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Eesti talude süda on aastasadu olnud rehielamu, mis on Eestile ainuomane hoonetüüp. Varem oli neid ka Põhja-Lätis, aga sealt on need praeguseks kadunud. Rehetare on omapärane pikk rõhtpalkseintega hoone, millel on suur ja kõrge katus ning puudub korsten. Rehielamute välisilmes ongi üheks väga iseloomulikuks tunnuseks katuse suur osakaal maja seinaga võrreldes. Selline taluelamu kujunes välja juba 10.-11. sajandil. Talu tähtsaima hoonena on rehielamu olnud nii majandus- kui ka eluhoone. Suitsutoast välja arenenud hoones kuivatati ja peksti vilja, hoiti loomi, valmistati enamik talu tarbevarast ning ka elati. Peale rehetare olid talus veel suveköök, saun, laut ja aidad.

Hinni talu on Liivimaa vanim säilinud rehetalu. Rehielamu ehitamise täpne aeg on teadmata, kuid 1750. aasta Kagri-Jexi majapidamiste loendis on Hinni talu juba mainitud. Seega saab öelda, et talus käis toimetamine juba 168 või rohkem aastat enne Eesti iseseisvumise saabumist. Talu võeti arhitektuurimälestisena riikliku kaitse alla 1973. aastal.

19. sajandi II pooles hakati rehielamut — eriti kambrite osa — täiustama: ehitati uued korstnaga küttekolded, mitu kambrit, eraldi köök ning laudpõrandad ja -laed, suured aknad jne. Kui kambritest said eluruumid, jäi rehetuba majandusruumiks, mis ehitati mõnikord ümber köögiks.

Talu teine oluline ruum oli rehealune, mis paiknes rehetoa otsas. Rehealuses peksti ja puhastati sügiseti vilja. 19. sajandi keskpaigani hoiti seal talviti loomi, suviti aga vankreid ja põllutööriistu. Rehealust lahutas rehetoast uks, mille kaudu ka suits ahjukütmise ajal välja lasti.

Rehetare tähtsamateks ruumideks olid pikka aega rehetuba ja rehealune. 18. sajandil hakati rehetubadele kambreid juurde ehitama. Need olid küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumidena.

Keskne ruum rehielamus oli köetav rehetuba, kuhu koondus kogu talupere elu. Siin elati talveperioodil pead-jalad koos, keedeti süüa, küpsetati leiba, söödi ja magati. Mehed nokitsesid tubaste puutööde kallal, naistel tuli kedrata linad ja villad ning veeta pikki tunde kangastelgede taga. Külmal ajal toodi rehetuppa ka väiksemaid loomi. Sügisel kuivatati sama ruumi suitsunud partel põldudelt koristatud vilja, et märg vili hallitama ei läheks. Rehetoa taganurgas, suuga vastu sissekäiku, paiknes suur reheahi. Ahjusuu ees oli lahtine tulease, mille kohal rippusid kookudega kaks pada.

Kui tahad aimu saada, kuidas rehielamus 19. sajandil elati, siis külasta talust 20 kilomeetri kaugusel Karilatsis asuvat Põlva talurahvamuuseumit. Sealses 1860. aastal ehitatud rehielamus on välja pandud vanemad majapidamis- ja põllutööriistad.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare