„Matk peab olema ikka väljakutse. Mehed, ega te siis pole mingid pensionärid! Marangu rada on Skandinaavia penskaritele,“ kõmisevad Tõivo Sarmeti sõnad üle ruumi.
Siinjuures tuleb vahemärkusena ajas veidi ette rutata ja mainida, et ka Alar Sikk matkas 2007. aasta novembris Aafrika katusele just mööda Marangu rada ja mitte kõik tema rühmast ei jõudnud tippu.
Paraku juhtub meil aga nii, et kui härra Sarmet on oma ettekande Kilimanjarost lõpetanud, otsustavad pea pooled, kes on enne ennast pannud kirja Marangu rajale, matkata hoopis Machame rajal. See on pisut keerukam ja ööbida tuleb telkides. Marangu raja eelis on see, et ööbides on sul katus pea kohal, kuigi leidub ka neid matkaselle, kes magavad ikkagi telkides. Ühe väikese hetkega ei kuula minu nõuandeid enam keegi. Nii mõnigi mees, kes enne on vaid Munamäel matkanud, otsustab kohe end kirja panna raskemale katsumusele.
Et olukorda kuidagigi päästa ja kogu seda kampa mõistlikult radade vahele jaotada, ronin toolile ja võtan kõva häälega sõna.
„Esiteks. Ära alahinda mäge. Kilimanjaro on s u u r ja kogu ettevõtmine on r a s k e t ö ö!!!“ alustan oma kõnet.
„Teiseks – tõenäoliselt on see tunduvalt raskem kui miski, mida te peale kooli lõpetamist või ajateenistuses olemist kogenud olete!“ proovin mehi Munamäe nõlvadelt uuesti meelt muutma saada. „Teil on kindlasti väga külm. Hullem veel, me võime vihmas või lörtsis läbimärjaks saada ja tõelist külma tunda. Kas tahate pärast seda ööbida katuse all või telkides, mis võivad ka läbi lasta?“
Seda rääkides ma muidugi veel ei tea, et need sõnad saavad hiljem meile saatuslikuks.
„Kolmandaks – suurematel kõrgustel kannatate kindlasti peavalu all ja võite oksendada. Mäel võite üllatusega avastada, et teil on olemas lihased, mille olemasolust enne aimugi ei olnud, ning mõnikord võite pidada end hullumaja kõige sobivamaks kandidaadiks,“ räägin nüüd juba omast kogemusest. „Kuid ärge muretsege, olles mäel, mille kõrgus on veidi alla kuue tuhande meetri, on see kõik üsnagi tavapärane. Rahustage end mõttega, et kõik teie ümber olevad inimesed kogevad täpselt sama ja tihti ka hullemat. Aga mis peamine, kõigel sellel on ükskord lõpp. Tipp on küll oluline, kuid teekond tipuni on veel olulisem!“
Lõpetan oma kõne ja ronin toolilt alla.
Tundub, et mu sõnavõtust on siiski veidikenegi kasu. Vähemalt 12 huvilist otsustavad siiski minu ja Kärdi juhitava Marangu raja kasuks. Machame rada hakkab aga olema eestlastest täielikult ülekoormatud ja kõige väljakutsuvamale Umbwe rajale suundub vaid neli matkaselli August Kulli juhatusel. Kõigil neljal on väga pikk ja tugev mägimatkaja kogemus.
Sel õhtul saan aru, et pean endale munad kasvatama, sest muidu ma selle meesteväega seal Tansaanias hakkama ei saa. Ees ootab pea kuu aega seiklusi, kus minu organisatoorsed võimed, emotsioonid ja vaim korduvalt proovile pannakse.